Alandlikkuse õppetunnid

24. aprill 2019 - Signe Mällo

Ühel hõlmad-eest-lahti sügispäeval istusime sõbranna Margitiga Tartus Pirogovi pargis ja sõime pirukat. Mul oli kandelinas me viies tütreke, väga väga värske Linda. “Mul on sulle üks naine, kuue lapse ema, tule talle toeks, tule teda väestama!” kutsus Margit.

Veidi ebalevalt olin valmis proovima. Hmm, aga miks just mina?

Juba mõni päev hiljem kohtusin Dianaga (nimi muudetud). Veidi hiljem mõistsin, et mind tugiväkke värvanud organisatsioon Johannes Mihkelsoni Keskus on sotsiaaltöö valdkonna rätsepaülikondi õmblev ühing, kus tähelepanu on päris asja tegemisel ja mitte kiire tulemuse sihtimisel, vaid sügaval tasandil inimliku teekonna toetamine. Margit on Mihkelsonis töökeskuse suuna juht. Keskus pakub koolitus- tugi- ja arendustegevusi noortele, tööotsijatele, vanglast vabanenutele.

Sain tugiisikuna ootamatu võimenduse ja kiirenduse inimlikkuse teekonnal. Inimeseks olemise väljakutse.

Kuna mul on ajakauge kogemus tugiisikuna projektis “Vanem Vend, Vanem Õde”, teadsin umbkaudu, mis mind nii tegevus- kui minu tunnetusplaanis ees ootab, ja millist rolli ma taolise lepingulise liiduga võtan. 20 aastat tagasi olin vanem õde ühele haprale ent äärmiselt uudishimulikule suure pere poisile. Nüüdseks on temast kasvanud inspireeriv, väga suurt selgust ja teadlikkust loov pereisa. Meie teed on ikka veel ühendatud.


Miks mina?

Igapäevane koduse suure lasteseltskonna haldamine eeldab täitsa omamoodi meeleseisundit. Olmetihedus võib avalduda enneolematutes konstellatsioonides, kus ühte ajahetke võivad kokku joosta kõikide inimeste lahendamist ja tähelepanu vajavad suured ja veel suuremad küsimused - kadunud asjad, tühi kõht, kallistused, lugude jagamine, lohutamine, sõidutamised, ette lugemised, paid ja musid, ära kuulamised ja nõuanded, hõre tervis, ülevoolav energia…. Ja nõnda päevast päeva. Ja ööst öösse. Et mõista ja tunda, milline väljakutse võib olla igapäevaelu kuue lapsega, on vaja ligilähedast kogemust. Küllap see on põhjus, miks Margit mind, viiepäise tüdrukutekamba ema, Dianale toeks kutsus. Margit ise ütles miks küsimusele vastuseks: sul on kogemused, haridus ja oled talle lihtsalt õige inimene.

Mu hariduslik taust on kasvatusteadustes, mis on ennekõike märgistanud mu huvi hariduse ja lapsevanemaks ning kogukonnaliikmeks olemise vastu, mitte mu töö olnud. Õpingud Eesti Kunstiakadeemias on hetkel pooleli. Varasemate töökogemuste osas olen olnud otsija, teinud seda, mis parasjagu vaja või huvi pakub - pidanud lastehoidu, tegelenud kunsti ja keraamikaprojektidega, nõustanud konstellöörina, olnud osaline erinevates toitlustusprojektides, ruume kujundanud, koolitanud erinevates valdkondades. Lapsevanemaks kasvamise teekond algas 16 aastat tagasi, kui olin 23 aastane. Hetkel on meie pere suured tütred vanuses 16, 12, 10, 8 aastat ja pisikene Linda on 8 kuune.


Kuidas saan sind aidata?

Jalutasin, magav kahekuune beebi süles, meie esimesele kohtumisele Dianaga. See oli teineteisele sügavalt silma vaatamise hetk. Tundub, et me mõlemad teadsime, et öeldes JAH, võtan sind vastu, kirjutame alla sügavatele muutustele iseendas.

Istudes Johannes Mihkelsoni Keskuse veidi kontorlikus ruumis vastakuti, oli mu sees meeletu alandlikkus, mis vormistas end lakkamatult sisehäälseks küsimuseks: kuidas mina saan SIND aidata? Kuidas MINA saan sind aidata?

Diana oli avatud ja jahmatavalt aus. Ta jagas enda ja oma pere lugu - sünnid, surmad, tegemised, raskused, puudused, tervised, rõõmud, lahutused, finantsseis, ponnistused, lootusetus, päevakavad, tüdimus, planeerimised, suhted, haigused, pinge, logistika, haigused, logistika, väsimus, unistused...

Kuulasin. Olin hämmingus. Aupaklik. On alles antud kanda! On alles võetud kanda!

Andsin jah-sõna iganädalastele kohtumistundidele, aga ka sügavamale tunnetusele ja seotusele - mina olen sinu tugi, sa saad mulle toetuda, olen sinu jaoks olemas.

***

Olen tugiisik kuue imelise lapse emale, vägevale naisele Dianale. Kuuest lapsest viis jagavad oma elu pere ühisel üüripinnal Tartu linna servas.. Kaks neist on lasteaiaealised, kolm koolilast, kuues - iseseisev ja -majandav. Laste isad on oma teed läinud ja ei anna oma osa. Dianal puudub toimiv ja väekas kogukond, sõpruskond, vägevad naised. Minu enda puhul on kukkumisi ja elu keerdkäike imeliselt hoidnud ja välja kanda aidanud tugevad, eluterved ja tähelepanelikud naised. Diana on õppinud abi küsima ja vastu võtma peamiselt institutsioonidelt. Tema olmekoorem mõjub jõuetukstegevalt isegi mitme täismehe jaoks.

Lepingus joonistus minu jaoks rasvaselt välja märksõna jõustamine - abistamine jõustamise ja juhendamise kaudu. Kannan seda sõna ja tunnetust meie kohtumistel alati kaasas. Ka küsimust - kuidas mina saan sind aidata? Vähemalt korra nädalas küsin Dianalt selle küsimuse.


Mida tugiisik teeb?

Tugiisiku seljakotis on avatud ja kindel meel, mustrite märkamine, juhindumine loomulikkusest, ausus ja ratsionaalne mõtlemine.

Tugistamis- ja kohtumisplaan, sihid ja eesmärgid luuakse tegevuse käigus, vajadusel erinevaid spetsialiste kaasates.

Tugiisiku rollid ja ülesanded on lugude kaupa väga erinevad. Esmane ja kõige olulisem roll on olemas olemine, andes toetatavale teadmise, et keegi võtab koos temaga vastutuse. Teadmise, et ta ei ole üksi. See on eriti oluline, kui tuge on vaja sotsiaalse stigma ületamiseks - kui teadmatusest tehtud valikud, taustsüsteem ja kogukond hakkavad abivajaja elu ja lugu jõuliselt häbimärgistama. On lugusid, kus tugiisik saab olla silla looja ja juhendaja teise, elutervemasse reaalsusesse, uste avaja ja teistsuguse maailmapildi võimalikkuse näitaja. Mõnikord on tarvis minna koos kohta, kuhu inimene üksinda teed ei leia - näiteks arsti juurde või turvakodusse, võlanõustaja või terapeudi juurde.

On lugusid, kus fookuses on sõltuvused - nutisõltuvus, toidusõltuvus, alkoholisõltuvus - nendega elama õppimine ja neist vabanemine, sissetöötatud mõttemustrite ja radade lahtiharutamine ja uute võimaluste nägemine. On lugusid, kus on vägivalda, millesse sekkumine peab olema operatiivne ja kindlameelne.

Tugiisik saab olla parim versioon heast isast, heast emast või just sellest inimesest, kelle järele elus kõige suurem puudus ja millise rollimudeli tervendamine on kõige akuutsem.

25-aastase staaźiga Johannes Mihkelsoni Keskusesse jõuavad lood läbi erinevate allikate - linna või valla sotsiaaltöötaja, siht- või avaliku reklaami kaudu, olles mõnes rehabilitatsiooniprogrammis juba osaline. Tugiisikud leitakse just rätsepaülikonna põhimõttel - olles tutvunud inimese looga valitakse kas juba olemasolevate hulgast või kaasatakse uusi inimesi. Tugistatakse pagulasi, tööotsijaid, vanglast vabanenuid ning mittetöötavaid ja mitteõppivaid noori. Olen tugiisikuks tööotsimise suunal.

Kohtume Dianaga igal nädalal. Oleme ühenduses pea iga päev. Kohtume kohas, mis sel hetkel kõige paremini kannab ja toetab - minu kodus, tema kodus, looduses, kohvikus või jooksvalt mõnd elulist tegevust tehes - lapsi transportides, süüa ostes, saunatades, lapsi magama jalutades, süüa tehes, koristades, kolides, aga ka ametiasutuste või kooliga suheldes. Tunnen, et kannan meie kohtumistel ennekõike toetava õe rolli. Võtame aja olla täiesti omaette ja rullime lahti intiimsemad teemad, sageli valime olla ka koos lastega. Püüan olla laste jaoks hooliv ja neid märkav täiskasvanu, osake külakogukonnast. Diana lapsed - neli tütart ja poeg, kes temaga koos elavad, on imeliselt helged ja lihtsad koos olla.


Mõttemustrid, mis ei teeni. Sisekõne. Nõiaring.

Meil kõigil on mõtte- ja tegevusmustrid, mis meid ei toeta ega teeni. Kui elada-olla üksi, ei pruugi ebatõhusus alati avalduda. Suurpere toimimises võivad vigased mõtterajad vahel valusalt näkku karjuda. Ressurss - aeg, raha, liikumine, tervis - on kulla hinnaga. Näiteks võib ühe lapse tõsine haigus halvata kogu pere toimimise! Ja haiguseid ühe, kahe ja enamakaupa tuleb Diana peres väga väga palju ette. Urgitseme jõudumööda igal kohtumisel negatiivsete mõttemustrite ja sisekõne kallal - kust need on alguse saanud, kuidas mõtetele uued rajad leida. Mis toetaks Diana enda ja laste tervist? Millised on igapäevast toimimist toetavad valikud alustades toidust kuni vaimsete praktikateni? Millised valikud päästavad haiguste nõiaringist? Kaardistame seda, mis annab jõudu ja seda mis võtab. Minu ülesanne on aidata märgata ja pjedestaalile tõsta jõudu andvad tegevused, kohtumised, mõtted, inimesed - aidata kasta seda põldu, kus need kasvavad.

Iga suhe on peegelduste mäng. Olen meie kohtumisi käsitlenud vastastikuse õppimise ja arenemise võimalusena, püüdes mitte luua hierarhilist või teineteisest sõltuvat suhet. Olla päriselt õde. Suur vägi on mõistmisel, et ma saangi Dianale jõudu anda, ilma, et ma ise või mu perekond millestki ilma jääme või puudust tunneme. Diana näitab oma olemasoluga, milles mul veel ruumi kasvada on, tõstab pilti küsimused, milles on tarvis end häälestada või korrale kutsuda:


Kuidas olla alandlik?

Kuidas teenida, mitte õpetada. Peale vaadates on selge, missuguseid kohti veidike mudides saab Diana elu nii palju paremaks timmida: kasutada teistsugust sisekõnet, tõsta välja mõned halvad harjumused, võtta aega lõõgastumiseks, suhelda inspireerivate inimestega, kaasata kogukonda, minna tööle, olla füüsiliselt aktiivne… Esimese asjana pidin nudima iseennast ja oma kärsitut ja sekkuvat loomust, sest nii tõhusalt ja kiiresti nagu ette kujutan, asjad ei käi. Minu asi on olla alandlikult ja aupaklikult olemas - mitte oodata ja tagant torkida kiireid lahendusi, vaid lubada oma õeliku kohalolekuga Dianal nendeni jõuda, sest ainult niimoodi sünnivad püsivad muutused. Kuulata, toetada, ent mitte anda hinnanguid, mitte kiirendada, mitte sekkuda iseenda teekonnapunktist. Vaigistada hääl enda sees ja olla suures lubamise ja armastamise ruumis. Teenida, et luua ruumi iseseisvaks toimetulekuks - mitte tuua heategijana kandikul palad ette ja oodata, et need ära süüakse. Võtta päriselt aeg ja ruum ning lubada muutustel tulla mööda orgaanilist rada, olles südamliku ukseavaja rollis, mitte ärategija ega näpuga näitaja.

Meie esimestel kohtumistel ma kindlasti ei täitnud seda ülesannet. Olen läbematu. Mul olid käised üles kääritud ja käed puusas ja loopisin järgepidi kõikvõimalikke lahendusi ja meetodeid - massaazid, päevakavade ümberkorraldamine, harjumuste muutmine, mõttemustrite muutmine, toitumise muutmine ja nõnda edasi. Siis mõistsin, et nii ei saa. Nüüd hoian end vaos.


Kuidas olla eeskuju?

Toeks olemine on toonud pilti eeskujuks olemise teema. Viie tütre kõrval kasvades saan lakkamatult peegeldusi sellest, milline ema, naine ja tütar ma olen - mis juba on hästi ja mida saab parandada. Lapsevanema roll eeskujuna on aga hoopis midagi muud kui lubadus olla elav eeskuju laiemale ringile. Olla aus, kindlameelne, tähelepanelik, tundlik, eluterve; olla pidevalt meeleparanduse teel - see pole meelakkumine. Mõistan, et tugiisikuna olen andnud Dianale ja tema lastele loa ennast väga lähedalt vaadata. Dianale meeldib meie kohtumistel käia minu juures kodus, ta kirjeldab seda kui pääsemist teise reaalsusesse kus kaob peavalu ja mure tegemata asjade pärast, võimalust näha toimivaid suhteid ja korras kodu, terveid lapsi.

Kuidas elada ehedalt - näitlemata, teesklemata, vaid olla kogu aeg parem versioon iseendast. Sel teel on igaühel palju õppida. Mind tõsiselt äratas küsimus kui mu kõige vanem tütar Natali kord Diana külaskäigu ajal mind küsimusega kõnetas: “Miks sa täna minuga nii lahke oled?”. Kas ma siis ei olegi kogu aeg nii lahke?


Kuidas kanda rõõmu ja kergust?

Kannan endas loomupäraselt kergust. Mu oma eluvalikud on toetanud selle kerge meele elujõudu, ent ometi on tugikohtumised mu selle külje proovile pannud. Kuidas hoida endas lihtsat ja rõõmsat olemist kui teemad on umbsed ja tundub, et väljapääsu polegi - kui ka abistajana tekib lootusetuse tunne? Minu asi on mitte kaasa minna eluraskuse ja -valuga.

Füüsiline kontakt on siinkohal väga tõhus abiline - kallistused, puudutused, massaaz. See loob justkui silla me vahele. Meil on Dianaga olnud väga mitu kohtumist, mis algavad raskepärase jutuga haigustest, hädadest ja muredest. Kui olen palunud luba teda masseerida ja tema selle vastu võtnud, on olemisse ja jututeemadesse mõnus kergus tulnud. Ja loomulikult naer.


Kuidas olla aeglane?

Õpin alles aegluse võlusid hindama. Suure pere asjade muutumise tempo ja rütm on ka täitsa isemoodi - liigutades üht nuppu mänguplatsil, muutub kogu konstellatsioon. Selles kiirustamine võib niigi hapra struktuuri veel muredamaks muuta. Tunnen, et toimub pidev trimmimine tulekahjude kustutamise ja tugevate alustalade loomise vahel. Diana kirjutas, et ei saa hambavalu tõttu kohtumisele tulla. Viisin kiiresti elu halvava hambavalu tarbeks rohtu. Suurem väljakutse on tipatapa toetada teekonda selleni, et järgmine kord hambavalu ei tuleks või aidata mõista valu põhjust. Muutuse alustala on soov ja valmisolek mõista ja ära tunda, mis on just mulle hää. Seda ei saa tagant kiirustada.


Miks taolised lood üleüldse juhtuvad?

Diana lugu lähedalt nähes on omamoodi katsumus ka suurema pildi mõistmine: miks meie ümber sellised lood üldse juhtuvad ja kuidas neid ära hoida ja tervendada. Kas rohkem külg-külje kõrval ja suuremas märkamises ja enestel hoolida lubamises oleme kogukonnana terviklikumad? Kas vastutuse jagamine peabki olema projektipõhine? Kuidas olla maailmaga tasakaalustatud andmise-saamise suhtes? Kuidas oleks võimalik rohkem märgata ja paremini meile antud inimpotentsiaali kasutada? Kuidas mina saan aidata? Küsimused, mida me üksildusühiskonnas kõik endalt küsida võiksime.

***

Tugiisikuks olemise oluline lähe on kaaskonna toetus - mu kaasa Tanel ja tütred on mõistvad ja hoolivad. Minu tegevus ei tule minu ega nende arvelt, vastupidi, see rikastab mind ja me perekonda, kasvatab mõistmisvälja ja inimtundlikkust. Meie viis tütart on nii Diana kui tema lapsed omaks võtnud. Diana on lastega meie juurde oodatud - sööma, olema, lapsed meie lastega mängima. Kaunis on märgata, et ka meie lastel on omad äratundmised ja taipamised - kord kui Diana lapsed meil külas olid, juhtis me keskmine tütar, 10-aastane Helena tähelepanu, et tema lapsed on omavahel nii sõbralikud, hoolivad ja abivalmid. Loodetavasti ta õpib sellest midagi.

Mu abikaasa on mõistev ja arvestav. Oleme perekonnana muutunud kokkuhoidvamaks ja tundeerksamaks, tähelepanelikumaks ja teadlikumaks. Möödunud suve lõpul sündinud tütar Linda tõi meie perre täiesti uue teadlikkuse ressurssidest ja kogukonna teenimisest, ka aja mõistest. Aega ja ressurssi on! Suunates tähelepanu kogukonnale ja sellele, mida meie selle heaks teha saame, on ressursid alati olemas. Saan olla tugiisik perega koos, lastega koos, ma ei pea selleks eraldi aega võtma.

***

Mis edasi?

Olles töölepingu vormistanud, teadsin, et ma ei jää paberil seatud raamidesse. Tugiisiku projektil on algus ja lõpp, eesmärk ja teed eesmärgini. Institutsionaalne seotus, vastuste ja aruandluste andmine oli esialgu ebamugav. Praeguseks olen võtnud igakuist kohtumiste kaardistamist kui hääd töövahendit ja võimalust suuremat pilti näha ja hallata.

Olen endale Diana toetavaks õeks olemisele seadnud sihid:

  • toetada positiivset sisekõnet

  • toetada väeka kogukonna tekkimist, kasvatamist

  • toetada tervist hoidvaid ja ennast armastavaid valikuid

See ei ole ühe või kahe aasta töö, see on terve elu kestev hoolimine ja märkamine. Ehkki projekt lõpeb kahe aasta pärast, elu jätkub. Inimsuhted ja kogukonnad ei ole projektipõhised - kord sõlmituna jäävad need meid kogu elu saatma.

Eelmine
PÄEVIK 4. A mis on elu maakaart?
Järgmine
PÄEVIK 5. A kas päevikus suhetest sobib kirjutada?