Kiirus maha?

04. juuni 2021 - Tanel Mällo

Soovimata kõlada triviaalselt, soovin mängida mõttega, miks võiks kaaluda loobumist (mõnest) infotehnoloogiast - näiteks internetist.
Sagedamini on täna selles rollis (missugune tehnoloogia keelustada) pigem tehisintellekt. Aga mitte kunagi plokiahel, kuna selle tänastest sisulist väärtust mitte kandvatest rakendustest ei sõltu sisuliselt midagi. Internet kannab aga sisulist väärtust näiteks selle kaudu, kuidas see võimendab inimese ja inimeste võimekust kommunikatsiooniks. See on väidetavalt inimese üks võimsamaid tugevusi. On meelde jäänud, et üks inimese eduloo (kriteeriumiks nt inimese kui liigi pandeemne esinemine kõigil mandritel ja ressursside hõivamise ja ärakasutamise kiirus) põhjus võib olla teha plaane ja neid liigikaaslastele (ja samal absoluutselt üldse mitte mitte-liigikaaslastele) ulatuslikult kommunikeerida. Vanasti täitis seda funktsiooni rahvalaul ja valitseja kiire ratsanik keda võis aga ei pruukinud tabada väle nool. Kusagil olid ka mingid tekstid, mida lugesid esialgu vähesed aga ajapikku üha enamad ja niimoodi suheldi isegi üle põlvkondade. Enamuse kordadest küll vaid ajas edaspidi suunas, mis seab tehnilised piirid inimese võimele omaenda vigadest õppida. Täna on meil ikka väga võimekad suhtluskanalid, kus igaühel on igal hetkel vähemalt sama suur kui mitte suurem mõjuulatus kui vanasti Hitleril või minupärast kasvõi Rooma paavstil. Nende omad on pealegi aeglasemad. Kõigil, kes täna end just täielikult maailmast ei isoleeri, pole vaja fantaasiat ega jutupunkte selliste kommunikatsioonivahendite ohtlikkuse kohta nii indiviidi ja tema väikese kogukonna kui globaalse suhtlusvälja tasandil.

Keelustamise probleem on muidugi selles, et internet on täna jubedalt levinud tehnoloogia. See on põhimõtteliselt kõikjal. Aasta tagasi, kui ühiskonna füüsilised funktsioonid kokku kukkusid, kiitsime taevani et kuidas ometi me üldse hakkama oleksime saanud ilma internetita! Ehk see kogemus annab mõttepaindlikkust ka stsenaariumi kujutamiseks, kus ühiskonna kõik teised funktsioonid säilivad, ent kaob internet? Ülemöödunud aastal postkasti tulnud kriisijuhis kirjeldab maailma, kus harjumuspärased kiired kommunikatsioonid on mingil põhjusel pikaajaliselt maas. Jäta sellest kirjeldusest mõned stressirohkemad aspektid välja ja tegemist oleks justkui ideaalmaastikuga.

Tehnoloogiaid on varemgi keelustatud või püütud keelustada - näidetena meenuvad nõidumine, giljotiin, ründegaasid, psühhedeelikumid, tuumarelvad, sisepõlemismootorid, anonüümne kommenteerimine jne. Aga kas ajaloos on näiteid, kus keelustada püüti tehnoloogiat, mille kasutamine ei ole vaid üksikute väheste pärusmaa? Näiteks tuumarelvasid ei kasuta ju mitte rahvad üksteise vastu vaid nende valitud või valimatud juhid. Mingis mõttes on see tõenäoliselt igaühe enda otsus, mida ei pea valitsuse dekreediga ette kirjutama. Eks ta keeruline ole, aga põhimõtteliselt (meil siin) ei ole veel takistust metsa kolimast ja internetist loobumast. Globaalselt on see keeruline nii metsa mõttes kui muil asjaoludel. Mis ei ole aga argument selle arutelu mõttetusest.

Jah, interneti lõpetamine tundub jabur mõte. See on lihtsalt nii kasulik! Lihtne on kalduda diskursuse sellesse spektriossa, kus meie probleemid on täna sedavõrd globaalsed, et me ei saa neid lahendada (sageli: "nendega tegeleda") globaalseid kommunikatsioonivahendeid kasutamata. Küllap me need globaalsed probleemid seetõttu tekitanud oleme, et meile pole globaalne tegutsemine liigina lihtsalt omane. Ja kõige mõistlikum on sellest hoidudagi. Samamoodi nagu inimesele pole omane elada (ilma abivahenditeta) suurtes parvedes nagu parvekalad või üksikutena nagu sinivaalad üle ookeanide ujudes, mistõttu me ei tee seda. nagu me ei ela ka veealuste kuumaveelõõride juures. Suurim tarkus võib tähendada endale tunnistamist, et me tegelikult ei oska mõnda asja teha. See on väga mõistlik. Mõni ütleks et talupojatarkus. Globaalsete probleemide lahendamine saab toimuda lokaalselt. See ei tähenda (ainult) näiteks naftafirmade tekitatud keskkonnakahju lahendamise kohaliku kogukonna õlule jätmist. See tähendab ka tunnistamist, et me ei saa endale lubada niisugust asja nagu rahvusvaheline naftafirma, mida juhitakse kusagilt mujalt kui kohalikult. Jne. Lahendus on tunduvalt "lapikum maa" hierarhiliste juhtimismudelite ja ressursside ebavõrdse akumuleerimise mõttes.

Lahendus on vähem ahnust.
Eelmine
Kooli kuhtumine
Järgmine
Inimese ja ühiskonna koolikahjustused vajavad leevendamist*