Näotuvastustehnoloogiatest avalikus ruumis - miks me seda soovime ja miks me seda ei soovi?*

12. juuli 2021 - Tanel Mällo

Kujutagem ette olukorda, kus politseil õnnestub kuriteopaiga läheduses oleva turvakaamera abil saada foto võimalikust kriminaalist. Seda fotot võrreldakse automaatselt kõigi Eesti elanike näopilte hõlmava andmebaasiga, et leida kõik (kasutatava näotuvastustehnoloogia arvates) sarnase välimusega isikud. Hommikul koputab uurija ka sinu uksele ning sul tekib vajadus oma süütust tõestada. Hoolimata isegi sellest, et öisele fotole jäänu kandis vähemalt osaliselt nägu varjavat maski. Kas see vastab turvalise ühiskonna kirjeldusele, mida sooviksime?


*See artikkel ilmus esmalt lühendatul kujul 12. juulil 2021 Eesti Päevalehes
https://epl.delfi.ee/artikkel/93977527/tanel-mallo-naotuvastus-arvab-et-see-olid-sina-toenda-et-oled-suutu

Näotuvastus - kellegi teise probleem

Enamik meist ei soovi jälgimistehnoloogiatest eriti mõelda - need on eelistatult “kellegi teise probleem”, mida hädavajadusel kommenteerida lihtsalt “Mul pole midagi varjata”. Seda enam, et reeglina tegutsevad sellised rakendused (siiani) väga diskreetselt kusagil tagaplaanil. Seetõttu leiab näiteks näotuvastustehnoloogia rakendamine avalikus ruumis ühiskonnas väga vähe vastupanu hoolimata kasutatavate lahenduste üha suurenevast eristusvõimest, täpsusastmest ja levikust.

Juuni lõpus kutsusid Euroopa Liidu kõrgeimad andmekaitseasutused üles keelustama tehisintellekti kasutamist näotuvastamisel avalikes kohtades. Üleskutse on reaktsioon Euroopa Komisjoni tehisintellekti eelnõule, mis otseselt näotuvastustehnoloogia kasutamist ei keela. Niisuguste lahenduste rakendamise toetajad viitavad võimalusele seeläbi ühiskonna turvalisust suurendada ning hoiatavad, et piirangute seadmine võib tähendada Euroopa tehnoloogilist mahajäämist teistest piirkondadest, kus näotuvastuse populaarsus kasvab - nagu Hiina. Vastukaaluks hoiatatakse anonüümsuse kaotamise eest avalikus ruumis. Näotuvastus võimaldab identifitseerida näiteks protestijaid tänavatel, jälgida spetsiifiliste populatsioonigruppide asukohta jne. On vajalik, et teeme selle rakendamise kaalumisel kogu ühiskonna tasandil läbipaistvaid, teadlikke ja kalkuleeritud valikuid.


Tehnoloogiad ja nende kasutajad

Alustuseks on vaja meenutada, et tehnoloogia on alati vaid vahend, mille headus (mõttekus, vajalikkus jne) või halbus sõltub kasutajast. Mida me ei märka tänaste tehnoloogiate puhul sageli teadvustada on see, et neil on tihti pigem mitu kui üks lõppkasutajat. Ning seetõttu võib mõni esmapilgul meile justkui kasulik funktsioon suuremas pildis näiteks meie vaba enesemääratlusõigust hoopis piirata. Meile võib näiteks tunduda, et sotsiaalmeediaplatvormi funktsioon on sõprade eludega kursis olemine. Eelistame eirata, et selle platvormi toimimise maksavad kinni isikud, kes kasutavad seda meie huvide, eelistuste, meelsuste jne mõjutamiseks endale kasulikul moel. On keeruline hoomata, missugused võivad olla näotuvastustehnoloogia kõikvõimalikud kasutusviisid isegi siis, kui see on näiteks vaid korrakaitseorganite käsutuses. Ent reaalsuses on piirangute puudumisel raske hoiduda selle rakendamisest ka eraviisilistel eesmärkidel.

Veidi laiemas pildis on näotuvastus mitte tuumprobleem vaid sümptom sügavamale trendile, mille sisuks on see, et meid on täna võimalik nii füüsilises kui digitaalses ruumis identifitseerida ilma meie teadmise ja nõusolekuta. Sest meil puuduvad ühiskonnana selged kokkulepped ja uute võimalustega arvestavad väljakujunenud tavad selle kohta, mis on aktsepteeritav ja mis mitte. Peame meeles, et näotuvastus ei tähenda kunagi lihtsalt näo tuvastamist (isiku identifitseerimist). Sellele järgneb saadud info seostamine muu teadaoleva infoga (otseste ja korrelatiivsete seoste loomine) ning järelduste tegemine isiku suhtes kas diskrimineerivate või muus mõttes eesmärgistatud toimingute rakendamiseks. See tähendab, et näotuvastamisele kui ühele spetsiifilisele identifitseerimismeetodile keskendumine jätab tähelepanuta põhiprobleemi, milleks on jälgimisühiskonna ehitamine. Samas on näotuvastuse teema ehk ka tänaste tehnoloogiate suhtes üldisema teadlikkuse kasvatamise eesmärgil nahalähedasem näide kui mõni teine jälgimistehnoloogia nagu näiteks veebiküpsised.


Uute probleemide tekitamine

Oleme lihtsate vajadustega ahvid. Meile on hõlbus tekitada mõnda uut mugavusvajadust, mille peale me iseseisvalt ilmselt kunagi ei tuleks. Sageli loob aga lihtsa vajaduse “lahendamine” uusi ja tunduvalt keerukamaid probleeme. Lihtne näide on möödunud sajandi keskel aktiivse “teavitustöö” tulemusel jõudsalt kasvatatud sigarettide tarbimine. Selle soovimatute tervise- ja keskkonnamõjude kõrvaldamine on sootuks keerukam. Näotuvastustehnoloogia arendamine ja rakendamine näiteks sellise lihtsa “vajaduse” lahendamiseks nagu avalik kord või isikliku telefoni avamine nägu skaneerides loob taustal terve plejaadi nii keerulisi küsimusi, et neid ei märka või ei soovi esitadagi. Neid tekib vähemalt kolmel tasandil:

  1. Konkreetne rakendus: Mis funktsioone konkreetne näotuvastuse rakendus (nt avalikus ruumis või isiklikus seadmes) täidab? Kuidas teavitatakse nende funktsioonide täiendamisest ja laienemisest? Mis juhtub siis kui need ei toimi nii nagu soovitud?

  2. Näotuvastustehnoloogiate üldisem arendamine juba toimivate rakenduste baasil: Missuguseid teisi funktsioone nendega täita saab? Kas mulle sobib, kui minu biomeetrilisi andmeid igasuguste järgmiste funktsioonide (nt spetsiifiliste rahvastikugruppide järelvalve) arendamiseks kasutatakse?

  3. Andmekasutus: Kust pärinevad näotuvastuseks kasutatavad andmed? Mis saab töö käigus kogutud ja loodud minuga seotud andmetest?


Pime progressiusk

Tehnoloogiate esilekerkimist ja kasutuselevõttu kiputakse sageli kujutama paratamatu evolutsioonilise progressina, millele piiride seadmine on ebaloomulik ja põhjendamatu. Selle tulemuseks on meie eraelusid pealt kuulavad nutikõlarid ja veepudelid, mis meie eest otsustavad, millal jooma peaksime. Ent tehnoloogia ei arene “looduslikult”. See on kalkuleeritud valikute tulemus, mida mõjutavad inimlikud tegurid nagu näiteks ambitsioon, ahnus, uudishimu ja igavus. Kui tehnoloogilisi lahendusi satuvad kujundama inimesed, kelle maailmapilt on mõnes olulises suunas piiratud või kallutatud - või kui selleks kasutatakse kallutatud andmeid -, siis see kallutatus võimendub tehnoloogilise lahenduse kaudu senikujuteldamatul määral. Öeldakse, et tehnoloogia võimestab inimest. Ausam on tõdeda, et see võimendab nii meie häid külgi kui ka meie vigu.

Kas ja kuidas tohiks/peaks tehnoloogiaid reguleerima? Maailm on täis näiteid, kus ükskõik kellel ei ole võimalik toota ja müüa näiteks ravimeid, sõidukeid, (massihävitus)relvasid jne. Pole põhjust pidada tänaseid tehnoloogiaettevõtteid millekski eriliseks, mis reguleerimist ei vaja või mida reguleerida ei saa. Kui on põhjust peljata, et mingisugust tehnoloogiat võidakse kasutada ebasobivatel eesmärkidel, on mõistlik selle kasutamist piirata enne kui selle rakendamine on muutunud kõikeläbivaks. Näotuvastuse rakendamise võimaluste loogikat selle äärmuseni arendades saame ühiskonna, kus korrakaitse (või eraettevõte) teab tänu sellele igal hetkel iga inimese asukohta. Kas see vastab turvalise ühiskonna kirjeldusele, mida sooviksime? Isegi siis, kui oleme inimesed, kes kunagi midagi valesti ei tee, nii et meil pole vaja midagi karta? Kui palju vabadust oleme nõus turvalisuse (illusiooni) nimel loovutama? Täiuslikkust pole võimalik saavutada. Ent tehnoloogiate väärkasutamise võimalused on realistlikumad.


Mida teha?

Ameerika demokraatia üks alusepanijatest Benjamin Franklin on millegipärast öelnud, et “see kes vahetab vabaduse turvalisuse vastu, ei saa (või ei vääri) kumbagi. Vabadus, teadupoolest, käib koos vastutusega. Vastutus omakorda eeldab ideaalis, et inimene saab aru oma valikute sisust ja tagajärgedest nii isiklikus kui laiemas mõttes. On tõsi, et tänased igapäevased tehnoloogiad on nii keerulised, et vähesed mõistavad nende toimemehhanisme. Arvatavasti mitte keegi ei suuda prognoosida nende soovimatuid kõrvalmõjusid. Kelle kanda peaks või saaks siis jääda vastutus nende rakendamise eest? Kas on mõeldav, et igaühel säilib vabadus otsustada, mil määral ta oma privaatsust säilitada soovib? Jälgimisühiskonna puhul ei räägi me ju jälitustegevusest ainult selle negatiivses tähenduses (nt olukorras, kus oled midagi teisi kahjustavat teinud) vaid ka positiivses (nt olukorrast, kus pidev järelvalve toob terviserikke korral kiirema abi). Kummas me tänasega võrreldes tõhusamaid lahendusi vajame? Kui praktiline on kõigi ettenägematuste vastu valmistuda? Ja mis hinnaga see toimub - nii isiklikul kui kogukonna ja ühiskonna tasandil?

Räägitakse, et tõhusaim pikaajaline meede näiteks sündimuse reguleerimiseks Sahara-aluses Aafrikas on tüdrukute ja naiste hariduse toetamine. Usun, et midagi sarnast kehtib ka meie kiirenevalt tehnoloogilise määramatuse poole kihutavas maailmas. Lihtsat lahendust ei ole - selleks oleme liiga suure osa oma privaatsusest, vabadusest ja vastutusest juba märkamatult loovutanud - olgu see siis riigile, eraettevõttele või mõnele niisugusele institutsioonile mille ulatust ja pikaajalist mõju me hoomatagi ei oska, olgu selleks siis haridus- või meditsiinisüsteem oma lukustatud valikutega. Küllap on alustuseks mõistlik hakata märkama ja esitama küsimusi - näiteks selliseid nagu eelmises lõigus. Neid tuleks küsida kodus ja koolis, tööl ja puhkehetkel. Nii riik kui eraõiguslikud institutsioonid peaksid nähtamatute teenuste kõrval (või asemel) panustama ressurssi sellesse, et nende kasutajad (või objektid) suudaksid teadvustada, missugust olevikku ja tulevikku sel rajal käies ehitame. See on küsimus, mis puudutab meid kõiki. Kui jätta küsimusi esitamata valikute tegemine vaid vähemuse - informeeritud või mitte - hoolde, saavad need olema kallutatud selle vähemuse huvide suunas. Olgu selleks nende arusaam turvalisususest või korrakaitsest, ärilised huvid või mõni muu põhjus, mis disainivalikute tegija jaoks privaatsuse okupeerimist ja eraelu koloniseerimist piisavalt põhjendab. Oleme üksikisikutena suuremad, paljutahksemad ja olulisemad kui lihtsalt ühe või teise teenuse tarbijad, milleks tehnoloogiate rakendajad meid taandama kipuvad. On aeg seda teadvustada.

Eelmine
Inimese ja ühiskonna koolikahjustused vajavad leevendamist*
Järgmine
Ääremärkused: Eesti digiühiskonna arengukava 2030