Pärast kino läheme õhtust sööma*

01. detsember 2019 - Tanel Mällo

Homme vabastab tehisintellekt — paljude optimistlike prognooside kohaselt — inimesed tüütust rutiinist. Ja see pole veel kõik. Vabadus tüütust rutiinist annab meile võimaluse pühenduda tõeliselt olulisele — keerukate probleemide lahendamine, loovus, empaatia ja tervislikud eluviisid. Aga.

* See lugu osales ja võitis toimetatud kujul ka Eesti Päevalehe 2019. a arvamuskonkursi: https://epl.delfi.ee/arvamuskonkurss/mis-saab-homme-tanel-mallo-parast-kino-laheme-ohtust-sooma-kes-seda-tegelikult-otsustab?id=88171153

Millest see arutelu ei räägi

Käesolev ei ole arutelu selle üle, mis need tüütud rutiinid üldse on ning miks miljon aastat evolutsiooni pole neid meie elust juba välja rookinud. Piisab, kui tõdeda, et osad tüütud rutiinsed tegevused nagu kõndima õppimine, toidu hankimine-tarbimine ja hingamine on sellised, millest vabanemine võib tunduda hästi tõhus, ent pole mõistlik.

See pole ka arutelu selle üle, mismoodi meil on õnnestunud märkimisväärne osa oma elust teistsuguste tüütute rutiinsete tegevuste alla kinni panna. Piisab, kui tõdeda, et mõnesid tüütuid rutiine nagu tarbija või tootjana tarbimismahu kasvatamine pole vaja kellelegi kolmandale üle anda, vaid need tuleks lihtsalt lõpetada.

Käesolev on arutelu selle üle, mis on tüütutest rutiinsetest tegevustest vabastamise praegused mehhanismid, selle soovimatud tagajärjed ning mis saab homme, kui neid ohte täna teadvustame ja neutraliseerime.

Igaühel oma mull

Ausalt öeldes on inimesi, keda (näiteks tehnoloogia abil saavutatud) suurem mugavus ja vabadus motiveerib tegelema loovuse, keerukate ülesannete või üleüldise maailmaparandamisega, väga vähe. Tihtilugu on niisuguste inimeste keerukate ülesannete sisu veel mõni tüütu rutiinne tegevus ära automatiseerida. Selle töö tulemus on näiteks — nagu hiljuti kirjeldas Amazoni tehisintellekti rakenduse Alexa arengu eest vastutav Rohit Prasad — et õhtut planeerides ei ole tarvis selle iga osa enam eraldi käsitleda, vaid Alexaga suhtlust alustades uurib too vestluse käigus juba ise, kas soovid pärast kinoskäiku ka õhtusööki. Ja sinna me kõik ka läheme. Samuti nagu läheme järgmise soovitatud Youtube video juurde ning sirvime veel mõne minuti/tunni meie jaoks kohandatud sotsiaalmeediaseina.

Automatiseeritud teenused moodustavad veidra sümbioosse keskkonna. Seal liigutakse üsna tõenäoliselt madalate instinktide määratud trajektoore mööda, võetakse vastu lihtsustatud vormis stimulatsioone. Me mitte ainult ei lähe algoritmi soovitusel õhtusöögile, vaid taandareneme veel sajal erineval moel ette kirjutatud valikute passiivseks tarbijaks — nii meedia, kaupade, suhete kui keerukate ühiskondlike valikute (demokraatiaprotsess!) osas. Kas see vastab idealistlikule kujutlusele tüütustest vabastatud inimloomusest?

Kirjeldav, ennustav, ettekirjutav tehnoloogia

Harvardi teadlase Shoshana Zuboffi kevadist raamatut “The Age of Surveillance Capitalism” (“Jälgimiskapitalismi ajastu”) on mõjukuselt võrreldud Marxi “Kapitaliga”. Zuboff kirjeldab täna domineerivat kapitalismimudelit, mille põhiressurss on isikustatud andmed, või täpsemalt võimekus neid koguda ja töödelda. Ärimudeli põhifunktsioon on muidugi klientide tõhusaim teenindamine kasumit maksimeerides. Juba möödunud sajandi lõpul oli selge, et klientide käitumise andmepõhine kirjeldamine aitab neile tehtud pakkumisi isikustada. Peagi muutus see kirjeldusvõime sedavõrd usaldusväärseks, et võimalikuks sai klientide käitumise ennustamine. See on nüüdseks nii tõhus, et mõnikord panevad abikaasaga reisiplaanidest rääkimise järel Facebooki uudisvoogu ilmuvad reklaamid pealtkuulamist kahtlustama. Kahjuks või õnneks näitab mobiilse andmemahu analüüs, et pealtkuulamist ei toimu — meie käitumine lihtsalt ongi nii ennustatav!

Ent “tootmisvahendite” suurima tõhususe tagab jälgimiskapitalismi mudelis see, kui kliendi käitumist ei pea enam ennustama, vaid tema isikustatud käitumistrajektoori saab lihtsalt ette kirjutada ja inimese sellele nügida. Norra tarbijakaitseamet analüüsis möödunud aastal nn “räpaseid mustreid” (dark patterns), mille toel tehnoloogiaettevõtted nügivad kasutajaid oma õigustest loobuma, et oma investeeringuid maksimeerida. Nende hulka kuuluvad privaatsust riivavad vaikesätted, eksitavad sõnastused, kasutajatele kontrolli-illusiooni loomine, privaatsussõbralike valikute peitmine jne. See tagab, et kui see on majanduslikult mõistlik, läheme kõik pärast kino õhtusöögile. Ent kasutajad on selles majandusliku mõistlikkuse tehtes tootmisvahend, mitte kasusaaja.

Autonoomia ja isiklik suhe oma andmetega

Praegu räägitakse palju tehisintellekti eetikast. Üldisema andmekaitse arutelu kõrval on see üks silmatorkavamaid teemasid tehnoloogiavaldkonnas. Paraku näitab aga näiteks väga eetilistele väärtustele rajatud Euroopa isikuandmete kaitse üldmääruse kogemus, et eetilisest kokkuleppest või ettekirjutusest jääb väheks olukorras, kus vastutus on vaid teenusepakkuja kanda. See annab JOKK-lahendused, mis võtavad nii 70-leheküljelise kasutustingimuste kui nõusoleku-checkboxi vormi, teenimata kummalgi puhul sisuliselt seadusandjate eesmärki Euroopa kodanikku digitaalselt võimestada.

Digimaailma pole võimalik teha päriselt eetiliseks ja usaldusväärseks ilma, et see kasutajaid päriselt huvitaks. Kuniks igaühel puudub isiklik suhe oma andmetega, isiklik huvi ja vastutus nendega tehtava suhtes, kuulub “eetiline andmekasutus” karusloomakasvatusega samasse kategooriasse. Seniks anname oma digitaalse heaolu tehnoloogiaarendajate meelevalda sarnaselt sellega kuidas praegu oma füüsilisest tervisest hoolimata toiduna kõik sisse sööme, mida krõpsutootja heaks arvab mõnusa maitseainega üle puistata. Ilma kasutajatepoolse nõudlikkuseta dikteerib digimaailmas toimuva teenusepakkujate nõudlus ja lahendused, mida ka edaspidi püüame reguleerida vaid tagantjärele.

Muutus algab minust enesest

Soovime seda või ei, meie elud on täna digitaalsetest teenustest läbi imbunud. Kohati toimub meie enesemääratlust ja heaolu mõjutavaid asju rohkem digitaalses sfääris kui füüsilises. Ent kui füüsilises maailmas tegutseme peamiselt ühe ja sama isikuna, siis digitaalses on täpselt vastupidi — oleme enda kohta loonud või lasknud tekkida sadu ja tuhandeid kuvanditel, millest enamuse üle meil pole kontrolli. Meil puudub tunnetus oma digitaalse mina suhtes ning ka sisemine vajadus selles korda ja terviklikkust luua ja säilitada. Seetõttu korrastavad meie digitaalseid minasid praegu teenusepakkujad, saates meid kinno ja õhtusöögile nii, nagu mõistlik tundub. Me tunneme üha sagedasemate andmelekete või moraalselt kaheldavate tehnoloogiavalikute kohta kuuldes, et midagi olulist on kaalul, aga päris täpselt ei tea, mis see on ning mida tegema peaksime, et kahtlusi ja ärevust leevendada.

Meil on võimalik teha ka teisiti — olla teerajajad, kultuurilise muutuse juurutajad. Seni on toimumata innovatsioon, mis oluliselt kasvataks kodanike/kasutajate arusaamist sellest, mis toimub digiühiskonna “kapoti all” ning motivatsiooni oma valikuid ise teha. Huvi ja vastutus oma digitaalse kuvandi suhtes võib pakkuda sobiva raamistiku sisulisteks lahendusteks ka teistes põletavates teemades nagu planeedi ja kultuuriliste erinevustega kooskõlas elamine. Kui andmepõhiseid, informeeritud otsuseid ühiskonnakorralduse alusena mõistlikuks peame, on vaja andmetega ka isiklikus elus suhestuma õppida. Praegu motiveerib riik meid tuludeklaratsiooni raames kord aastas üle vaatama (osad) oma finantsandmed. Miks mitte luua võimalused ka tervise- ja teiste riigi kätte kogunevate isiklike andmete iga-aastaseks auditeerimiseks? Meie väike natuke digitaalne riik saab siin eraettevõtetele eeskujuks olla, ent ka pakkuda infrastruktuuri, mis aitab eraettevõtetel endi valduses olevate isikuandmete kasutamine klientide jaoks läbipaistvamaks ja arusaadavamaks teha ning toetada seeläbi andmete tundmaõppimist ja kasutamist. See on mõistlik loomulikult vaid siis, kui rahval on tahe end kohustusliku kino ja õhtusöögi okupatsioonist vabaks laulda.

Eelmine
Sisekõne ilu ja valu
Järgmine
Siin me oleme*