Sisekõne ilu ja valu

28. oktoober 2019 - Signe Mällo

See, mil moel täna oma lastega räägime, kujundab seda, kuidas nad iseennast kõnetavad.

Sügistalvine uruaeg lubab meil pöörduda sissepoole, vaadata omailmas uudishimulikult ringi, avastada seda, mis on hästi ja mis varjatud võimalused ning aarded meis veel peidus on. 

Mu täiskasvanuea üks suurim sisemine raputus on sisekõne märkamine. Minu sees on hääl, mis mind juhib oma tooni ja intensiivsusega - vahel magab, vahel on väga ergas, vahel toetav ja armastav. Samas pole see hääl alati lõbus, elujaatav ja hoidev, vaid võib olla ka näriv, torkiv ja kiuslik-kahjustav. Eriti maru on aga see, et sisekõnet on päriselt võimalik muuta - hakata rääkima teist keelt, teise tooni ja intonatsiooniga. Nagu Pipi, kes end magama pannes alguses endale vaikse häälega ütleb, et aeg on magama minna ja kui see ei aita, siis käratab: Pipi, kohe voodisse!

Keel on töövahend. Keelt ja kõne on harjutud käsitlema inimesest väljapoole suunatud tööriistana. Seda kasutatakse suhtlemiseks - normide, vajaduste, soovide, mõtete, tunnete väljendamiseks. Sisekõne on meie enese kõnetamise keel, mis maailma eest sügavale peidetuna peegeldub ometi kõigis me tegudes, välisilmale kuulata ja näha. Sisekõne on enesetaju osa, reageeringute kasvulava, tegude turbamuld, hoiakute looja. Sisekõne on omailma tööriist välisilmaga suhestumiseks. Sisekõne on määre meie ideede ja tegemiste vahel.


Mis keeles sa endaga räägid?

Kui sisekõne on hell ja elujaatav, armastav ja vahva, pole tavaliselt probleemi. Ehk pole ta siis isegi märgatav. Aga mis siis kui me sisemine hääl lammutab ja ei kanna meid kergelt läbi elu? Mis siis kui sisemised sõnad hoiavad tagasi või suisa nüpeldavad valusalt, annavad hinnanguid ja kritiseerivad, alandavad ja ründavad. “Sa ei kuulu siia” “See niikuinii ebaõnnestub” “Sa ei ole piisavalt hea” “Sa ei oska” “ Oled saamatu” “Sa ei jõua kunagi õigeks ajaks”... Näha kedagi taamal naermas ja tunda selles rünnakut enese pihta. Ebaõnnestumise hirmus mitte alustada või jätta alustatu pooleli. Ja nõnda edasi. Andes sisehäälele voli kõvasti rääkida, võib ta ühel hetkel võimust võtta: vaiksest kõnelejast saab autoritaarne juht, despoot.

Suur osa meie sisekõnest on ehitatud sellest, kuidas meid alates sünnist (ka enne seda) on kõnetatud või millist keelekvaliteeti eneste ümber kogenud oleme. Tõenäoliselt tunnevad paljud oma sisekõnes ära isa või ema kriitilise või mittetoetava kõneviisi, mõnikord isegi üks-ühele lauseid.


Ilus tolm

Sisemise keele teadvustamine, tunnistamine ja mudimine võib anda ootamatult väekaid tulemusi. Lihtsad laused, millega end ümber konstrueerida ja väestada on ilmselt kõigile tuttavad: “saan sellega hakkama”, “olen tugev ja terve”, “ma jõuan”...

Arukas on sisemise hügieeni korras oma sisekõnet jälgida - mis tooniga, kelle sõnadega, millise helivärvinguga, kui toetav ja hoidev see on? Kas ma oma parima sõbraga räägiks nõndaviisi? Ja kui see sisekõneline määre ei ole elutoetav, tuleb teha õlivahetus.

Nii nagu Bullerby lapsed avastasid, et ei pea tolmu alati nimetama vastikuks, vaid see võib olla ka ilus, võib sama lihtsalt muuta ideid iseenda kohta.


Lastetuba

See, kuidas me oma lastega kõneleme, jääb neid saatma kogu eluks. Lapsevanematena saame teha teadliku valiku - korrastame enese sisekõnet ja teadvustame, kuidas räägime oma lastega, kogukonna lastega. Milline on inimese sisekõne, kes on kogu elu teadnud, et ta on arukas ja saab kõige õppimisega hakkama, keda on julgustatud tegema valikuid oma südame järgi ja kes ei pea vabandust paluma selle eest, kes ta on! Kui meil enda sisekõnet on keerulisem päevapealt muuta, on kõigi võimuses igal hetkel valida sõnu, mis annavad lapsele teadmise: 

mu vanem teab, et ma saan hakkama;

mu vanem teab, et ma olen hea;

mu vanem naudib minuga koosolemist;

mu vanem armastab mind tingimusteta.


Tähelepanelikkus ja teadlik meel oma sisemiste lugude kuulamisel ja märkamisel ning vajadusel keeletoimetuste tegemine, on suur kingitus, mida me endale ja oma lastele teha saame.

Eelmine
See salapärane uudishimu
Järgmine
Pärast kino läheme õhtust sööma*