Uudishimu puudumist kutsutakse vahel inimese suurimaks paheks. Õnnelikule, loomingulisele või edukale inimesele pole ilmselt vōimalik uudishimu puudumist ette heita. Himu mõista, teada ja kogeda on vägi, mis võib mägesid paigast liigutada, aga ka lihtsalt rõõmu teha. Uudishimu on kahtlemata paljude inimkonna avastuste, leiutiste ja avantüüride alustala ning tõukejõud. Ka inimkonna lähemaid ja kaugemaid sugulasi jälgides tundub mõnikord lausa, et vaid uudishimu neid elus hoiabki.

Lapsi juhib uudishimu. Uudishimu on õppimise tööriist, käivitaja, kannustaja.

Uudishimu ajendab pärima, katsetama, kokku segama, lahti harutama, häälitsema, kõvemini häälitsema, sügavalt vaikima, ringi rändama, herneid ninna toppima, püsti tõusma ja edasi liikuma, uksi avama, karuselliga peapööritama ja mida kõike veel! Uudishimu on edasi liikumise ja arengu pōhikomponent ja imeliste ideede hoiu- ja leiupaik.

Sügise eel, mil lapsed ja suured lähevad vabapidamise suvest suurema ornungi meelevalda, on paslik uudishimule jõudu juurde anda.

***

Sundimatu uudishimu on vägevam kui range sund

Vaatlen igapäevaselt maailma aastase lapse kõrval - milline enneolematu huvi õppida tundma asjade olemust ja tuuma - kümneid kordi vannitoa tuld põlema ja kustu panna, jälgida palli põrkamas ja põrandal veeremas või kärbseid lendamas, tõusta korduvalt püsti ja kükitada, treppe üles-alla võtta, korki pudelile panna ja ära võtta... Selle kõige all podisemas sügav sisemine teada saamise ja kogemise himu.

Täna uudistasid me kümne- ja kaheksa-aastased tütred mitu tundi heeliumiga täidetud õhupalli, sidusid selle külge erinevaid raskusi, tegid hüppeid ja viskeid - toolilt, laualt, aknalaualt - sisse- ja väljapoole. Projekt võttis enneolematud mõõtmed - välja toodi kaal ja kogu väikeste asjade arsenal, ehitati nööride süsteemid. Ikka selleks, et avastada. Peaaegu lipsas üle huulte küsimus: “Kes selle kõik ära koristab?” Huuh, sain seekord õnneks sabast kinni! Tühja see koristamine, elagu uudishimu!

Suvi toob tänavatele ja vee äärde, linnapilti ja sündmustele hulgaliselt erinevaid vanemlikke eeskujusid. Nii neid kelle moodi sooviks olla kui ka neid, kes annavad vastupidise õppetunni. Nägin, kuidas üks laps osutas tänavasillutisele kleebitud kollasele kleeppaberile:

“Emme, mis see on?”

“Ära käpi!” vastas ema.

“Aga ma ei puudutanud, tahtsin ainult teada,” jäi emal kuulmata.

Pole keeruline end mõlema osapoolega samastada - tuttav tunne on nii põnevus päriselt teada saada kui ka tüdimus, väsimus, igavus.

Miks? Miks? MIKS???

Tuttav laps, kes alates rääkima hakkamisest küsib “Miks?” liialdamata ligikaudu 500 korda päevas. Ta pärib lakkamatult kogu aeg ja nii juba aastaid. Ta on üleni suur ennastunustav uudishimu. See pole kõrvalseisjale alati mugav. Hetketi tekib soov uriseda et küsimine lõpeks. Vastuseks on ikka: ”Miks?” Ent iga kord kui luban endal küsimustega kaasa minna, päriselt vastata, ise huvi tunda, uurida ja kaasa mõelda, on tasuks rõõmus ja helge meel ja põnevus elu ees.

Ravi hirmu, igavust ja haigusi uudishimuga.

Iga kord kui kleepida elule igavuse silt külge, sulgeme sellega mingisuguse võimaluse. Uudishimulikud inimesed ei nimeta kunagi midagi igavaks, vastupidi, kõiges on uks millessegi põnevasse, meeliköitvasse, edasiviivasse avaramasse või olulisse ruumi. Neid uksi kinni prõmmides loome piiratud reaalsust, raskeid inimsuhteid ja hirmu.

Öeldakse, et parim ravi hirmu vastu on lülitada end uudishimulikku meeleollu. Uurida ja vaadelda hirmutavat. See laieneb ka haigustele - mis siis kui haigus ongi oma tervise ja elu suhtes uudishimu puudumise tagajärg?

Mul on sulle ettepanek.

Väidan, et suure osa inimeste uudishimu on uinunud. Uinutava pai võib olla teinud kooliharidus, lastetuba, keskkond... Mis iganes väline või sisemine jõud on pannud me uudishimu unele. Sellest pole midagi! Uudishimu saab iga kell lihtsalt äratada.

Küsi, uuri, avasta, kõnni teist teed mööda, märka kõrvalistujat, vaata kaugusesse, uudishimutse enda tunnete ja tundmuste kallal, kasuta maailma uurimiseks uudistavaid silmi. Kasvõi korraks! Ja homme uuesti.