Olen õnnelik, et elu on mind toonud kokku inimestega, kel on iseendaga hea suhe. Ilma nendeta ei oleks ma seda ette kujutanudki. Olen tänulik, et inimene juhtis tähelepanu, et mu sisekõne ei loonud seda tunnet, mille vääriliseks end teisest otsast pidasin. Olen rahul, et olen 30 aastat iseendaga suhet päevikusse ja teistesse vormidesse kirjutanud. Olen uudishimulik ja avatud, mida toob iga järgmine ja järgmine päev, kohtumine ja töö iseendaga.
Siin on päevikuvormis mu (valikulised) "stseenid ühest suhtest iseendaga" ning mõned metoodilised ääremärkused selliste materjalide kaevandamise ja igapäevaellu integreerimise kohta. Ilma integratsioonita olen homme samas kohas tagasi ja põrnitsen eilsele iseendale kuklasse. Kõik on integratsioon. Ega me siin muud tee, kui aina integreerime oma kogemust, tahad või ei taha. Automaatrežiimil satub sellesse ka palju sellist kraami, mida terve mõistuse juures kõrvale võiks jätta. Seega - tähelepanu!
Üks laiem asi on veel. Meie aega iseloomustab võimu koondamine nii pehmel kui kõval moel, peente vahenditega ja vahendeid valimata. Kahaneb igapäevase reaalsuse õiglus, vabadus ja inimlikkus. Käsitlen seda detailsemalt seal, kus mõtlen inimeseksolemise, tehnoloogia ja võimu suhetest. Ent kõige üldisemas mõttes - mina tunnen, et inimene saab valitseda vaid iseennast. Ja peakski sellega ka piirduma. Suur osa tänastest raskustest nii indiviidi kui ühiskondade tasandil on tingitud selle võime puudusest. See võime saab kasvada vaid sisemisest aususest, mõistmisest ja vajadusest. See saab eksisteerida eneses ausalt tunnetatud väärtussüsteemina, mis meie valikuid suunab. Teisi kahjustamata.