Olen õnnelik, et elu on mind kokku viinud inimestega, kel on iseendaga hea suhe. Ma ei oleks seda muidu ette kujutanudki. Olen tänulik, et inimene juhtis mu tähelepanu, et mu sisekõne ei loonud seda tunnet, mille vääriliseks end teisest otsast pidasin. Olen rahul, et olen 30 aastat iseendaga suhet päevikusse ja teistesse vormidesse kirjutanud. Olen uudishimulik ja avatud kõigele, mida toob iga järgmine ja järgmine päev, kohtumine ja töö iseendaga.
Siin on päevikuvormis mu (valikulised) "stseenid ühest suhtest iseendaga" ning mõned metoodilised ääremärkused selle materjali kaevandamise ja integreerimise kohta. Ilma integratsioonita, enda osas kogetut ja taibatut ellu kaasa võtmata olen homme samas kohas tagasi ja põrnitsen iseendale kuklasse. Ja teisalt - kõik on integratsioon. Ega me muud tee siin, kui aina integreerime oma kogemust, tahad või ei taha. Automaatrežiimil satub sellesse ka palju niisugust kraami, mida terve mõistuse juures kõrvale võiks jätta. Seega - tähelepanu!
Üks laiem asi on veel. Meie aega iseloomustab võimu koondamine nii pehmel kui kõval moel, peente vahenditega ja vahendeid valimata. Kahaneb igapäevase reaalsuse õiglus, vabadus ja inimlikkus. Mina tunnen, et inimene saab valitseda vaid iseennast. Suur osa tänastest raskustest on tingitud selle võime puudusest. See võime saab kasvada vaid sisemisest mõistmisest ja vajadusest, eneses ausalt tunnetatud väärtussüsteemist, mis meie valikuid suunab. Teisi kahjustamata.