Kui väga palju mõelda ja muretseda konkreetse asjaga, siis tundub et sellele läheb palju ressurssi. Ja lähebki, muidugi. Asjaga tegeleda, sellesse jõudu panna tuleb ainult siis, kui sellele keskendun. Ka siis kui see asi on vaid prügi väljaviimine.

Kasutan palju arvutit. Nii hea on vahepeal käsitsi kirjutada (hetkel kirjutan seda mõtet käsikirjalisest päevikust arvutisse). Käsitsi kirjutamine on ikkagi väga privaatne tehnoloogia. Privaatsuse all pean siin silmas lihtsalt normaalsust. Suured alad normaalsusest on üsna privaatsed.

Käin juba paar aastat iga kolme kuu tagant hiina meditsiini terapeudi juures. See on peatumispunkt ajas, ükskõik mis supi sees parasjagu olen; eelmisel päeval ja kohtumisele jalutades küsin ja vaatan: mis mu elus toimub?

Inimene ütleb mulle, et: oma mingist harjumusest teadlikuks saanuna lakkab see sinu jaoks olemast harjumus ning muutub vaba tahte avalduseks. Niisugusest punktist edasi olen sellele teelahkmele sattudes alati valiku ees, kas järgida vana harjumust või see uuega asendada.