Niipea kui asi hõivab mu meeli õhus rippuva kohustusena, muudkui toidan seda - tühja! Mul on just see kogus jõudu, mis mul on. Ma ise teen valiku selle panna sinna, kuhu selle panen.

Midagi mu jõust ei lähe tõeliselt kaotsi, küll aga võib jääda märkamatuks, kuhu see läks. Harjumus tunda, olla ja teha just nii, et tulemus on see, mis see on, on suuresti harjumus jõud kuhugi panna - ja harjumus harjumuspärane tulemus saada.

Keskendumine ei olegi ehk selle jaoks täpseim sõna. Tähelepanu, võibolla hoopis. Tähelepanelikkus. Et kas ma tunnen nii, nagu soovin tunda? Või hoian oma olulistele asjadele pühenduda soovides siiski tähelepanu sellel, kuidas näiteks elu melu mu tähelepanu hajutab - ja et teen valiku selle melu seest ka mitte varjule minna.

Mis olekule ma täna tähelepanu pööran, et selles püsida?

• valin, kuhu jõu panen (ega lase sel märkamatult libiseda);
• olen avatud kõigele mis tuleb seest välja (loon julgelt, vabalt ja kergusega);
• olen avatud kõigele mis tuleb väljast sisse (märkan, mäletan, integreerin);
• liigun teostuselt teostusele (ei takerdu);
• kogen elu huvitava, põneva ja lõbusana (mitte raskelt);
• tõmban uut oma ellu ja maailma (ega püüa seda vaigistada ja pärssida);
• märkan üllatuda uuest maailmas, eneses, inimeses;
• väärtustan oma loomingut õiglaselt.