Tehnoloogiast, hullusest ja heast
Teaduste Akadeemia hariduskonverentsi sissejuhatav tekst: "Eesti hariduse arengu aluseks on nutikas haridusuuendus ehk innovatsioon – uudsete tõhusate protsesside ja lahenduste süsteemne loomine ja rakendamine süsteemi, organisatsiooni ja klassi- või rühma tasandil õppimiseks, õpetamiseks ja juhtimiseks ning nende uuenduste, neid toetava keskkonna ja rakendumise uurimine," tekitab küsimuse, millele mul valdkonna mittespetsialistina tundub, et head vastust ei olegi. See küsimus tekib kogemuse pinnalt, et arenguna mõeldakse sageli asjade keerukamaks minekut või tegemist, mis täna tähendab pahatihti mõne tehnoloogilise "lahenduse" juurutamist
Mida tähendab "hariduse areng"? Loogiliselt kas seda, et haridus muutuva maailmaga kaasas käiks? Aga kas muutuvas maailmas pole mitte vaja hoopis kindlaid vundamendikive, millele toetuda, juuri mis meid püsti hoiavad? Haridus, kasvamine, areng - see ongi ju põhiline, mis me teeme (mõnikord n-ö "edaspidi", mõnikord "tagurpidi"). Me kasvame ja areneme ning on ju tore, kui keskkond meid parimal moel toetab. Aga kasvamine ja areng pole kõik, sest need on võimalikud vaid siis, kui on olemine. Ja olemine on vundamendi ja juurte asi. Eriti hea olemine - see, kui on hea olla ja see kui oled hea.
Lõpuks oleme meie ja meie lapsed ju puhtalt inimesed. Ilus ja mõistlik on püüda ise olla hea inimene ja soovida ning lasta lastel kogeda, mis tunne on olla hea ja mis tunne on, kui on hea olla. Ja inimene - hea inimene - olemist ei saa (minu meelest loogiliselt) masinaga õpetada. Selles ei saa teha innovatsiooni, "süsteemselt uusi tõhusaid protsesse ja lahendusi luua" ja nii edasi. Sellest vaatenurgast tundub mulle mõte tehnoloogia kooli toomisest tänase olukorra parandamiseks prioriteedina eespool inimene olemise õpetust (võib ju vaielda, et inimeseõpetus on õppekavas sees aga halloo kus on selle PR-projekt?) lihtsalt arust ära mõttena.
Tehnoloogia võimendab inimese võimekusi. See on tehnoloogia ahvatlus. Aga see on tihti pinnapealne. Muidugi ma ei räägi absoluutidest. Kusagil jookseb piir - küllap subjektiivne -, millest ühel pool on minu jaoks noh tuli, keel, kiri, sokid ja sellised asjad, mille kasulikkuse üle vaidlemine oleks naeruväärne. Aga on palju tehnoloogiaid, mis minu arvates ajavad inimesed hulluks. Jalgratas on okei (sest võimendab inimese füüsilist pingutust), auto on juba piiripealne ning lennuk ja rakett on minu meelest tehnoloogiad, mis moonutavad inimese enesetaju niipalju, et selle sees on paljudel keeruline olla kohal, rahus ja rõõmus. Ja selle peale me leiutame virtuaalreaalsuse, et oleks liikumise tunne, samal ajal kui inimene ise on täiesti passiivne. Milleks?
Kerge on tuua miljon põhjust, kui põnev, lahe ja kasulik see olla võib. Sama väidab iga hull oma hulluse, iga sõltlane oma sõltuvuse kohta. Minu jaoks on tänane ühiskond tehnoloogiast hullunud. Ja sõltuvuses. See ei anna meile suures plaanis paremat võimalust selleks, et inimesel oleks hea. Et olla hea.
Lõpuks oleme meie ja meie lapsed ju puhtalt inimesed. Ilus ja mõistlik on püüda ise olla hea inimene ja soovida ning lasta lastel kogeda, mis tunne on olla hea ja mis tunne on, kui on hea olla. Ja inimene - hea inimene - olemist ei saa (minu meelest loogiliselt) masinaga õpetada. Selles ei saa teha innovatsiooni, "süsteemselt uusi tõhusaid protsesse ja lahendusi luua" ja nii edasi. Sellest vaatenurgast tundub mulle mõte tehnoloogia kooli toomisest tänase olukorra parandamiseks prioriteedina eespool inimene olemise õpetust (võib ju vaielda, et inimeseõpetus on õppekavas sees aga halloo kus on selle PR-projekt?) lihtsalt arust ära mõttena.
Tehnoloogia võimendab inimese võimekusi. See on tehnoloogia ahvatlus. Aga see on tihti pinnapealne. Muidugi ma ei räägi absoluutidest. Kusagil jookseb piir - küllap subjektiivne -, millest ühel pool on minu jaoks noh tuli, keel, kiri, sokid ja sellised asjad, mille kasulikkuse üle vaidlemine oleks naeruväärne. Aga on palju tehnoloogiaid, mis minu arvates ajavad inimesed hulluks. Jalgratas on okei (sest võimendab inimese füüsilist pingutust), auto on juba piiripealne ning lennuk ja rakett on minu meelest tehnoloogiad, mis moonutavad inimese enesetaju niipalju, et selle sees on paljudel keeruline olla kohal, rahus ja rõõmus. Ja selle peale me leiutame virtuaalreaalsuse, et oleks liikumise tunne, samal ajal kui inimene ise on täiesti passiivne. Milleks?
Kerge on tuua miljon põhjust, kui põnev, lahe ja kasulik see olla võib. Sama väidab iga hull oma hulluse, iga sõltlane oma sõltuvuse kohta. Minu jaoks on tänane ühiskond tehnoloogiast hullunud. Ja sõltuvuses. See ei anna meile suures plaanis paremat võimalust selleks, et inimesel oleks hea. Et olla hea.