Erinevate tehnoloogiate abil on seniseid ebavõrdsusi aktiivselt võimendatud, mille tulemuseks on igasuguste ressursside ja ilmselt olulisimana nende hulgas, all ja kohal võimu akumuleerumine üha väiksema kildkonna isikute kätte, kus see iseoma raskuse all groteskselt väändub, evimata hetkel selget vastanduvat ühiskondlikku (demokraatia?) või loodusjõudu, mis tasakaalupunkti märgatavalt nihutaks.

Minu töö on ikka veel selgitamine, mis on selle hälbe sisu ja miks ning kuidas sellest edasi liikuda. Täna on kirjeldatud selgusest tulenevalt paremini kui varem võimalik arutleda selle üle, et miks me üksikisikute ja ühiskondadena ometi siiski veel ei suuda (ei taha?) seda kehtivat absurdi katkestada. Meil on faktid, mille kohta saab konkreetselt küsida: miks me nende põhjustatud kahju ei katkesta? Nii mõneski mõttes on olukord sama segane ja lootusetu ja selline küsimus seepärast sama naiivne, kui globaalse inimtekkelise keskkonnakriisi tõttu - oleme oma digikeskkonna (milles küll selle totaalse kunstlikkuse tõttu pole kunagi valitsenud mingit normaalsust või looduslikku tasakaalu) sügavasse kriisi lasknud, selles võimutsevatele jõududele norme ja piire panna oskamata.