Rutiinsed tegevused (11.04.2025)
Tehisintellekti rakendamise kontekstis rõhutatakse sageli, et see vabastab inimese kohustusest või vajadusest selliste tegevuste järele, mida on kerge liigitada rutiinseks, igavaks, mõnikord lausa tüütuks.
(Viitan lihtsalt mõttelõnga alguspunkti markeerimiseks Isabel Mari Jezierska ja Mihkel Mariusz Jezierski heale artiklile "Peame pöörama vasakule, et liikuda paremale", mille avangus see väide mind peatas nagu kontoritooli ratta mehhanismi vahele takerdunud juuksekarv, mida sikutama minnes avastad samasse kohta aastate jooksul kogunenud enamvähem pool skalpi.)
Igavus, rutiin ja tüütus on kahtlemata subjektiivsed kategooriad, mis tähendavad erinevaid asju sõltuvalt sellest, kas tegemist on ooperisõbra, autismispektri esindaja või lasteaiakasvatajaga. Vabanemise tunne on tuttav ja mängib kergesti kätte analoogiate põhjal, milles umbes üht sama moodi auruvedur vabastas meid tüütust kohustusest Riiast Tartusse kõndida, digiallkiri vabastas meid paberite ühest majast teise liigutamise piinavast pidulikkusest ning kohtinguäpp vabastas ...
Mind puudutab niisuguse lühikeseks jääma kippuva mõttekäigu juures mööda vaatamine sellest, mis funktsiooni erinevad rutiinsed, igavad ja tüütud tegevused õigupoolest kannavad. On tõsi, et oma tänast ühiskonda ehitades oleme neid ise paraja portsu tekitanud lihtsalt igasuguste mõistlike vajalike asjade kõrvalnähtustena. Näiteks brutaalne jada igasuguseid bürokraatlikke asjaamisi mingi normaalse elutegevuse - nagu kodu ehitamine - käitamiseks. Pole kahtlust, et sellistes protsessides on kohti, mida asja tuumale jälle tagasi lähemale jõudmise nimel lihtsamaks ja inimlikumaks lihvida.
Aga rutiinil ja sellega kaasneval igavusel on oma funktsioon, millest ei saa üle hüpata. Näiteks kõndima õppimine võib kõrvalt vaadates küll väga tüütu näida. Saaks sellest kuidagi üle hüpata? Et inimene saaks rahulikult esimesed arengus nii olulised aastad lihtsalt pikutada ja joonelt kriitiliselt ja loovalt mõtlemise arendamisele keskenduda? Oma kehaga kontaktis olemise ja oma vajaduste märkamine tundub meist enamikule niikuinii nii võimatult tüütu, et eelistame lapsigi üha pikemaid aastaid hoopis püksi sittuma treenida. Endale toidu valmistamisest - kasvatamisest rääkimata - oleme enamjaolt loobunud kui millestki eriti tüütust, mille on asendanud põnev äpinupuvajutamine ja... tüütu ootamine et kastimees nurga tagant R-kioskist kabanossi kohale tooks.
Elu ja maailm koosneb suures osas rutiinidest. Nagu päikesetõusud ja lained rannale. Nagu sünnid ja surmad. Nagu sisse- ja väljahingamised ja südamelöögid. Nagu rõõm iga kord, kui kallim tuleb koju. Nagu iga päev üks ja seesama laste eest hoolitsemine. Need laovad vundamenti. Neist settib meie tunnetuse, meie olemise vundament. Mis me ilma selle settimiseta oleme?
Igavus, rutiin ja tüütus on kahtlemata subjektiivsed kategooriad, mis tähendavad erinevaid asju sõltuvalt sellest, kas tegemist on ooperisõbra, autismispektri esindaja või lasteaiakasvatajaga. Vabanemise tunne on tuttav ja mängib kergesti kätte analoogiate põhjal, milles umbes üht sama moodi auruvedur vabastas meid tüütust kohustusest Riiast Tartusse kõndida, digiallkiri vabastas meid paberite ühest majast teise liigutamise piinavast pidulikkusest ning kohtinguäpp vabastas ...
Mind puudutab niisuguse lühikeseks jääma kippuva mõttekäigu juures mööda vaatamine sellest, mis funktsiooni erinevad rutiinsed, igavad ja tüütud tegevused õigupoolest kannavad. On tõsi, et oma tänast ühiskonda ehitades oleme neid ise paraja portsu tekitanud lihtsalt igasuguste mõistlike vajalike asjade kõrvalnähtustena. Näiteks brutaalne jada igasuguseid bürokraatlikke asjaamisi mingi normaalse elutegevuse - nagu kodu ehitamine - käitamiseks. Pole kahtlust, et sellistes protsessides on kohti, mida asja tuumale jälle tagasi lähemale jõudmise nimel lihtsamaks ja inimlikumaks lihvida.
Aga rutiinil ja sellega kaasneval igavusel on oma funktsioon, millest ei saa üle hüpata. Näiteks kõndima õppimine võib kõrvalt vaadates küll väga tüütu näida. Saaks sellest kuidagi üle hüpata? Et inimene saaks rahulikult esimesed arengus nii olulised aastad lihtsalt pikutada ja joonelt kriitiliselt ja loovalt mõtlemise arendamisele keskenduda? Oma kehaga kontaktis olemise ja oma vajaduste märkamine tundub meist enamikule niikuinii nii võimatult tüütu, et eelistame lapsigi üha pikemaid aastaid hoopis püksi sittuma treenida. Endale toidu valmistamisest - kasvatamisest rääkimata - oleme enamjaolt loobunud kui millestki eriti tüütust, mille on asendanud põnev äpinupuvajutamine ja... tüütu ootamine et kastimees nurga tagant R-kioskist kabanossi kohale tooks.
Elu ja maailm koosneb suures osas rutiinidest. Nagu päikesetõusud ja lained rannale. Nagu sünnid ja surmad. Nagu sisse- ja väljahingamised ja südamelöögid. Nagu rõõm iga kord, kui kallim tuleb koju. Nagu iga päev üks ja seesama laste eest hoolitsemine. Need laovad vundamenti. Neist settib meie tunnetuse, meie olemise vundament. Mis me ilma selle settimiseta oleme?