Mu imetabane vanaema oli iga lapse unistustevanaema - lapsemeelne, lõbus, ta päriselt! ronis puu otsa ja jooksis lastega võidu, oli krutskeid ja lusti täis, hooliv ja hoolitsev. Mu unistus linnalapsena oli igal vabal hetkel tuhatnelja imelise maavanaema juurde joosta, ka sõbrad kaasa võtta (ja nad tulid suurima rõõmuga). Vanaema märgistas mulle elu lihtsust, vabadust ja mängulisust. Ta mõtte- ja sõnamaailm olid mulle lapsena mõistetavad ja selged. Tal oli kodus vähe asju, ent ometi kõik vajalik ja oluline olemas. Tema sisekõne oli kooskõlas sellega kuidas ta meid, lapsi, kõnetas. Ta süli oli alati avatud. Ta käis paljajalu ja vaatas sõnu priiskamata päikeseloojangut, kasvatas herneid, kurke ja maasikaid. Tegi mulle oma pihikust armsa seeliku ja nõelus sokke.

Hingepalavik

Täiskasvanu tööelus ja vanemluses on kerge end ära kaotada. Kogen seda tihti läbi iseenda ja kogukonnaga tööd tehes. Sageli haihtub oskus või võimendub oskamatus kogeda lihtsust, mängulisust ja kergust. Vajadus lihtsuse ja pärisolemise järele aina kasvab suureks saades, sest igapäevane koormus ja tegemiste ja kogemiste müriaadid võivad hinge matta. Hingetõmbehetkedeta päevad, isegi ööd, mil pausi markeerib pilk nutiseadmesse või teise lameekraani. Ülekoormus iseloomustab hämmastavalt suure osa lapsevanemate olemist. Füüsilise keha toimetulek häirivate ja koormavate väliskeskkonna mõjudega avaldub sagedasti Celsiuse skaalal kehatemperatuuris. Palavik on keha kutse aeg maha võtta. Lapsed elavad paraku täiskasvanute poolt loodud maailmatunnetuse ruumis. Ülekoormatud vanemate aegruumis elav laps põeb hingepalavikku, mis kajastub ebameeldivas käitumises, tusatujus, üliaktiivsuses, ükskõiksuses ja veel hulgas erinevates “käitumishäiretes”.

Algamas on kerguse, liikuvuse ja tervenemise aeg - suvi. Suvi annab loa ennast uuesti käivitada

Suvi pakub ka lihtsuse ja mängulisuse avamiseks ja avastamiseks hulgaliselt võimalusi. Taaskäivitust. Koolide ja lasteaedade surve sulab ja ununeb päikesepaiste käes. Töötegemise raskus, las minna! Hingamisrütm muutub. Päev on pikk ja loodus on justkui sammuke lähemal. Suvi on suurepärane aeg tõsta kõrvale oma hirmud ja ootused elu suhtes ning astuda samm lähemale omaenese lihtsusele ja ilule. Isegi kui meie enesemääratlus ei ole parajasti “ülekoormus!” või “ootan juba pikisilmi puhkust”, võiksime endile nüüd, suvehakul, suuremat mängulusti lubada.

Varbavahed poriseks. Elav eeskuju mängule.

Muugin siiani enda sees lahti seda vabadust, millega vanaema meie, laste, poriseid varbaid ja jalataldu ööunne saatis. “Hommikuks tõmbab tagasi”, ütles ta lustlikult silma pilgutades. Tõmbaski. Ja hommikul sai uue hooga neid va varbaid määrima hakata. Imetabane vabadus olla ja teha, joosta, mängida, mürada, hulkuda ja hullata, lennelda. Peaaegu unustada söömine - peatuda kõhutäieks tikripõõsa juures, haarata maast mõni kolmveerandküps suveõun, katsuda läbi kopsakamad hernekaunad, tõmmata maa seest mõni äbarik porgand ja see vihmaveepangest läbilastuna väikese mullalisandiga kiirelt ära krõmpsutada. Ronida kuurikatustele või veeta päev puu otsas õõtsudes, korjata punt võililli ja neist kobamisi pärg punuda, võilillevarre plekid kätel ja riietel. Päästa vihmausse ning jälgida ja natuke tsuskida sipelgaradu, käia paljajalu mööda konarlikke teid ja kasvõi lottelikult varvastega (loomulikult poristega) vilistamist õppida. Paduvihmaga ilmtingimata õue minna ja ennastunustavalt hullata, kiljuda ja suuammuli vihmapiisku püüda. Vilistada pöialde vahele pandud lõikeheinaga niiet ilm kajab ja iseenda kõrvad ka valutama hakkavad. Vahtida ajataju kaotades pilvi. Kaevata suur auk või hiliste õhtutundideni tagaajamismänge mängida. Kukkuda asfaldil põlved katki ja seda isegi mitte märgata. Toppida metsmaasikad heinakõrre otsa ja nende söömine sootuks unustada, täitudes metsa ja maasika lõhnast. Veeretada ses vaimus ja teadmises päev hommikust õhtusse. Ja hommikul uuesti alustada.

Mängima! Ennast ja maailma unustavalt.

Mitte et täiskasvanu päevi peaks tingimata täitma sürreaalselt hõljudes pilvede vaatamine ja lillede noppimine, olmet ja kõhutäit vajavaid lapsi unustades. Ent lubagem endal elu mängulisus ja kergus vastu võtta, ennekõike seda lihtsalt märgates ja märgistades. See pole täiskasvanuks saades kuhugi kadunud. Tehkem ses märkamise tuules väikseid armsaid krutskeid ja lollusi. Lubagem endal ülepeakaela mängu sisse pugeda. Oi, kuidas lapsed mind ahmivad ja naudivad kui luban endal mängulustis olla! Piisab lihtsalt nende hooga kaasa minemisest, et kogeda, kui suur mäng meie sees ka täiskasvanuna ikka ilusti alles on. Päeval, mil olen peitust mänginud või lapsega puu otsa roninud või kasvõi ühe korra keelt näidanud, kannab ka ülejäänud tegevusi ja toiminguid rõõm ja lõõgastus. Lubagem endile seda vabadust. Kõik on olemas.