⥁ 

Meie pere väike beebi saab neljalt õelt ja vanematelt umbes tuhat päris või mõttelist suudlust päevas. Teda ümbritseb meeletu armastus ja hoitus, imetlus ning tänu juba vaid ta olemasolu eest. Titad ongi igal hetkel täiesti valmis ja imetlusväärsed kõigis oma liigutustes ja kilgetes, isegi nutus. Oo, need jalad ja käed, ah see iga kinnipüütud naeratus!

Aegamööda tekivad lapsevanematel nii sisemise tungi kui välise surve pinnalt ootused: meie lapsest peab keegi saama! Kunas ta pöörama ja istuma hakkab, miks ta juba ei kõnni? Kooliminev laps on oma elu jooksul ilmselt juba sadu kordi kuulnud küsimust - Marike, kelleks sina saada tahad? Gümnasisti poole pöördumine pole ammugi nii pehme ja võimalusterohke kui kooliteed alustava lapsukese puhul - Mart, kuhu sina õppima lähed?

Ühtäkki polegi laps enam päris valmis. Ootus võtab võimust. On tarvis kellekski saada, end tõestada, olla mõistuspärasel teel ja anda sobilikke vastuseid.

Rollid, millesse maailm lapsi ja ka täiskasvanuid paigutab, võivad olla ootamatud ja nendega toimetulek ei pruugi alati minna lihtsalt. Lasteaed või lastehoid, kool, huviringid, huvikoolid, eratunnid, tantsuõpe, keeleõpe, pillitunnid, spordiringid - tohutul hulgal erinevaid olukordi, suhteliine, ootuseid. Ootustega täidetud ruum väikese inimese ümber on muljetavaldavate mõõtmetega. Seda kõike on palju! Läbipõlenud laste hulk ühiskonnas aina kasvab. Usun, et suur hulk lastest, kes kesk seda virr-varri elab, soovib kogu taolise arendus- ja edutegevuse asemel veeta ennekõike aega oma ema ja isaga, perekonnaga, kogukonnaga - lihtsalt olla.

Mis siis kui peab? Peab!

Mudel, mida laste kasvatamises ja hariduses valime on suurel määral ette kirjutatud - lasteaed või lastehoid, millele järgneb parima (eliit)kooli valimine. Kaasaja ühiskonda iseloomustab märkimisväärne institutsioonisõltuvus. Osa sellest sõltuvusahelast on lastead ja kool. Loogiliselt võttes on ressursi ühe katuse alla koondamine ju mõistlik, kuid sellega kaasnevad probleemid stressi, haiguste ja sotsiaalsete kitsaskohtade näol annavad märku selliste lahenduste nõrkadest kohtadest. 

Rollimuutused, mis kaasnevad ühest etapist teise liikumisega trajektooril kodu-lasteaed-kool, on töö- ja ressursimahukad. Mida tervemad ja elutoetavamad on last ümbritsevate inimeste hoiakud ja tunnetus muutusteperioodil, seda kergemini kohaneb väike inimene. Laste ja neid ümbritsevate täiskasvanute tundlikkus ja toimetulek taoliste töörohkete stressiolukordadega on äärmiselt erinev. On lapsi ja täiskasvanuid, kellele uued elusituatsioonid põnevust ja uudishimu pakuvad. Aga mis siis kui lasteaed või kool tekitavad lapses kohanemisraskusi, ebamugavust või suisa vastumeelsust? 

Mõnikord on võimalus valida alternatiivne jalgealune ja leebem tee - jätta laps koju, võtta hoidja, otsustada koduõppe kasuks. Või siis proovida uuesti alustada - valida uus kool, uus lasteaed, lootuses, et asi läeb paremaks. Alternatiivsed valikud ja ümberhäälestumine vajavad ressurssi - aega, teadmisi, kogukonna toetust, raha… 

Meie neljast koolilapsest kolm on ujunud ja ujuvad koolis nagu kalad vees, samas kui üks tütar ei ole poole esimese klassi peale suutnud kooli enese jaoks vastu võtta. See neljas lapsuke ei saa aru, mida temast tahetakse. Antroposoofid ütlevad siinkohal - anna aega, las möödub üks aastaring, peale seda tekib uus hingamine. Hästi, anname aastale aega. Õpetaja andis küsimusele tema ootuste kohta lihtsa vastuse - ta soovib koolis näha täis kõhuga, välja puhanud last, muu tuleb ise.

Eeskuju, mida anname kohanemisfaasis, jääb me lapsukesi saatma kogu eluks, mistõttu on arukas iseend eeskujuna aeg-ajalt üle vaadata.

Kas ma usaldan maailma?

Üks kogenud lapsevanem ütles toetavad sõnad, mis on nüüd ühed minu lapsevanemaks olemise alustalad - lapse vanem on oma lapse kõige suurem ekspert. Ema süda teab! Usaldades ennast, kasvatame ka lapses usaldust nii maailma kui enese vastu. Usaldav laps tunneb end turvaliselt, on julge ja uudishimulik. Ennast usaldav laps on kindel oma toime tulemise võimes ning teiste hinnangud ei kahjusta teda.

Kas ma kuulan ennast?

Kas ma kuulan last? Kui võtame iga päev aja oma lapsega rääkimiseks, tema kuulamiseks, võib see olla pääs lapse võlumaailma. Ent kuulata ei saa möödaminnes. Seda on vaja teha päriselt, südamega. Kas ma peatun piisavalt, et oma lähedasi tegemiste ja toimetuste keeristormis kuulata ja märgata? Ent ennekõike - kas ma kuulan ennast ja seda, mida mu kehal ja meelel mulle öelda on?

Kas ma olen aus?

Olla päriselt, sügavuti aus ja hoiduda kasvatuslikest trikkidest ja kavaldamisest, on lapse kohanemist ja tugeva vundamendi valamist toetav. Laps tunneb ära kui me trikitame ja kasutame ebaausaid võtteid ning hakkab oma valikutes sama tegema.

Kuidas ma suhtun vigade tegemisse?

Vead on head. Vead võimaldavad meil õppida ja olla loominguline. Taoline hoiak vähendab ootusärevust ja survet, võtab maha soorituspinget ja kannab endas rõõmu. See, kellel on lubatud eksida, säilitab uudishimu elu suhtes. Lubagem endal ja lapsel eksida, mõnuga! Vigade tegemine ja kõrvalseisja poolt nendele mitte osutamine, võimaldab keskenduda protsessi ilule, mitte soorituspingele. Pole tarvis iga kirjaviga parandada - väidetavalt kubises J.W. Goethe tekst kirjavigadest. 

⥁ 

Ja ärme samal ajal unusta - vähemalt tuhat suudlust päevas. Kui mitte päriselt, siis mõttes ja tundes...