Me teeskleme, et ei märka seda jõudu, mis teenuste ja seadmete pakutud mugavuse turjal igaühe just nimelt talle kohanevat näivale protokollirajale suunab. Tänane kontroll inimese vaba tahte üle tundub inimesepoolsest otsast nagu vabadus - aga see on vabadus teha valik vaid teatud hulga tõenäoliselt sobivate seadete hulgast (https://www.thenewatlantis.com/publications/the-new-control-society). On selles mingisugused ohud, kui kõiki - või suurt osa ühiskonnast - paljude erinevate teenuste kaudu "sobivate seadete" poole nügitakse (ükskõik kui personaliseeritult sobiv see sinu praegusest vaatenurgast tundub)? Milleks võtta risk juhusliku inimesega suhelda, kui kohtinguäpp sulle hästi sobivaid välja valib? Miks keerata kõrvalteele või ise sihtpunkti otsida, kui Google Maps trajektoori ette annab?

Kas normaalsus - see paljumõõtmeline ruum, mis võimaldab meil füüsiliselt, vaimselt, sotsiaalselt terve olla - saab üldse olla (99,9%-lise) kontrolli all, või peab selles alati olema oluline osa juhuslikkust, kaootilist? Kui meil ei ole oma tehnoloogiate üle kontrolli, siis kontrollivad tehnoloogiad meid (https://www.thenewatlantis.com/publications/stop-hacking-humans). See tähendab muidugi, et "oma tehnoloogiate" all pean silmas neid tehnoloogiaid, mida igapäevaselt kasutan mina ja kasutad sina, ja su lapsed, sõber, koduloom jne. Ja muidugi need ei ole sõna otseses mõttes "meie oma" tehnoloogiad - need kuuluvad kellelegi teisele ja täidavad esmajärjekorras ikka oma omanike vajadusi ja eesmärke. Ning siis muidugi ei kontrolli meid - meie käitumist, enesetunnet, mõtteid - mitte need abstraktsed tehnoloogiad oma "neutraalsuses", vaid ikka needsamad omanikud. Sest "Tehnoloogia ei ole halb ega hea; samuti ei ole see neutraalne" (Melvin Kranzbergi esimene tehnoloogiaseadus). Sest tehnoloogiad teevad inimese võimsamaks, ja et inimloomus pole muutunud, tähendab võim alati võimu kellegi üle (https://academyofideas.com/2025/02/darkside-of-ai-transhumanism-and-the-war-against-humanity/). Mis ei ole kusagilt otsast vaadates eriti inimlik.

On valgustav, et tänane katoliku kirik on inimlikum kui (vist) ikka veel kestva valgustusajastu inimkäsitlus. Kes veel arvab, et maailmas liikuda, inimesi mäletada, asju liigitada on üldse võimalik ilma spetsiifiliselt selleks mõeldud seadmeta meie näos (https://www.newcomer.co/p/deepseek-heralds-a-new-phase-in-the)? Vatikan päriselt publitseerib tehisintellekti-teemalisi mõtteid ja hoiatas neist viimases, et tehnoloogilised hüpped eeldavad inimese vastutuse kasvamist. "Südametarkust ei saa masinatest otsida," ütlevad nad vabas tõlkes selles dokumendis https://www.vatican.va/roman_curia/congregations/cfaith/documents/rc_ddf_doc_20250128_antiqua-et-nova_en.html. Küllap Vatikani kurjuse-andurid tajuvad, kuidas masinatega ja masinatest luuakse uusi jumalaid, mis vähemalt tänases kitsas ajahetkes on võimsamad nende endi parimast pakkumisest.

Kõigi võimalike (rakenduslike) puudujääkide juures on igas religioonis rohkem inimlikkust kui materialistlikus maailmakäsitluses. Täna peab olema pime - ja eks paljud ju ongi -, et mitte näha, kuidas usk teadusesse ja mõistusesse on jätnud meie inimkäsitluse hõredaks nagu lihtmetalli elektronorbiidid, nii et ainus analoogia mille vahendusel selline õõnes fantaasia veel inimest kujutleda oskab on, et see on too liik, millega tehisintellektil on sama igav suhelda kui inimesel puudega. Nähtavasti teadmata midagi inimese ja puude kohta, muretsetakse hoopis selle pärast, et KUI tehisintellektil on teadvus, ega me siis teda ei solva. https://www.techpolicy.press/suffering-is-real-ai-consciousness-is-not/.

Mul on hea meel elada maal, kus ka AI-eetik peab kõigepealt mõtlema sellele, kas tal talvepuud ikka on kuuris, et tuba oleks sellal ikka soe, kuniks ta mõtlemiseks kasutatud ingvistilisi, analüütilisi ja formaalseid süsteeme mõtlemise enesega sassi ajab. Oleme altid igasuguseid asju antropomorfiseerima, et kogeda nendega suhestumisest tõelist tunnet. Ja tõtt-öelda, minu arvates on meie planeedil küllalt teisi väga huvitavaid ja intelligentseid eluvorme (sh meie liigikaaslaseid), kellega - ja kelle kannatustega - inimene võrdse elukaaslasena suhestuma ja tasakaalus elama võiks õppida, nii et teistelt planeetidelt otsimisel või nende ise juurde vorpimisel ma niipea põhjendust ei näe.

Koomik Bob Newhartil on sketš "Stop it!", milles psühhoterapeut soovitab elusalt matmist pelgaval naisel sihuke värk lihtsalt ära lõpetada. Iga teise jutuga uutest tehnoloogiatest käib kaasas nimekiri ägedatest asjadest, mida need teha võimaldavad. Kuna see suures plaanis põhimõtteliselt ju mõistlike asjade loetelu reeglina kordub ühes või teises vormis ühe tehnoloogia vajalikkuse põhjendamise juurest teise juurde, jääb see enamiku jaoks meist ilmselt tavaliselt vaidlustamisele mitte kuuluvasse pimealasse. Aga neid suuri tähtsaid kategooriaid silmitsema jäädes kerkib lõpuks ikkagi kõhklus et mida meil siis ikkagi *tegelikult* vaja on? Millele oma tähelepanu pühendama peaksime? Kas vajame keerulisemaid ravimeetodeid või tervemat maailma ja suhteid sellega ja selle sees? Kas vajame küberohutust või sisemist turvatunnet? Tehisintellekti või mõistlikke, mõistvaid inimesi? Optimeeritud investeeringuid või õiglasemat majandusmudelit? Inimlikust vaatenurgast näeb tehnoloogiaga lahendada loodetavate probleemide nimekiri välja nagu loetelu asjadest, mis ei vaja mitte uue tehnoloogia abil "lahendamist" vaid lihtsalt lõpetamist. Selle asemel aga elame rõõmsalt ennustuses, et tehisintellekt saab meist igas mõttes osavamaks, missugusest punktist edasi ei ole miski enam ennustatav (https://unchartedterritories.tomaspueyo.com/p/ai-weeks-when-decades-happen). Sest et... - oot, miks täpselt meil seda vaja oligi?