2-2025
Digitaalsed kogemused on alati vahendatud ja seepärast tunnetuslikult hõredamad kui päris kogemused. Mis seal vahet on, kui digitaalne on mugavam, küsib mu lihtne sõber.
Jah, füüsilise kogemuse olulisus meie või noh minu kui füüsilise isiku jaoks ongi enamiku viimasest mõnest tuhandest aastast olnud suhteliselt pastakast imetud teema. Umbes nagu paluda nutrial mõtestada, et miks talle on oluline olla just nutria. Täna on jama aga selles, et me olemegi ju juba ka digitaalsed olendid. Võib-olla piisab, kui seda uut reaalsust tema hõreduses täitsa selgelt tunnetada ja teadvustada suudaksime - vabana skisofreeniast, milles meie digitaalne mina üle meie tuhande kasutajakonto on killustatud. Aga noh, me ei suuda praegu, eks ole. Skisofreenia samas pressib peale ja sunnib oma intensiivsuses minetama tunnetust meie füüsilise olemuse osas. Seepärast - kuhu üldse jõuda soovisin - on rõõmustav lugeda kõiki uudiseid, kus füüsilise maailma väärtust teadvustatakse. Nagu näiteks Rootsi keskpank tegi kannaka ja soovib senise sularaha-vaba trajektoori kõrvale säilitada ka vana hea Astrid Lindgreni pildiga paberkroonipatsakad: https://www.riksbank.se/globalassets/media/remisser/riksbankens-remissvar/engelska/2023/consultation-response-regarding-the-state-and-payments-sou-2023_16.pdf.
Hästi suures plaanis on sellesama teema nimi see, et kõik, mis tundub üksikisikute või ühiskondade vaba valik, ei ole seda mitte alati. Mitte-digitaalsete valikute säilitamine aga ei ole mitte lihtsalt alusõigus, vaid hädavajalik elurikkus. Ma eelistaksin maailma, kus ei oleks vahet inimese ega kogukonna turvalisuse ja heaolu seisukohalt, kas sul on internet või mitte. Ma ei ole tehnoloogia vastu - praegugi kasutan ilmselt vähemalt kümmet tükki samaaegselt. Aga mulle ei meeldi tehnoloogiad, mis tekitavad sõltuvust. Mulle ei meeldi tehnoloogiad, mis jätavad inimese enda külge klammerdunuks. Seni ei ole ma leidnud head põhjust tehnoloogiatele, mis annavad meile justkui supervõimed (nagu internet), ent muudavad meid abituks hetkel, kui väravavahid, kes kontrolli monopoliseerivad, need supervõimed ära võtavad: https://www.accessnow.org/internet-shutdowns-2024/
AI kasutegur sõltub inimvõimete avardumisest ET suuta seda hõlmata, mitte vastupidi (https://isrf.org/blog/the-fight-about-ai). Fundamentaalne oskus - mida meil praegu üldse ei ole - oleks lihtne oma andmetega suhestumine, nende mingisuguse olemuse mõistmine, nende kasutusse panek väljaspool algset tekkepaika, kus neil juba jube hea kasutus leitud. Data co-ops on üks selline võimalus (https://www.projectliberty.io/wp-content/uploads/2025/01/PL_Practical_Data_Governance_Solutions_Report_v4.pdf). Ma pole enam ammu kuulnud lauset, et "inimesed ei hakka kunagii oma andmeid haldama" - aga no ma pole ka enam kuulamas käinud võõraste andmete haldamisest tüdinud tehnikuid... Paraku, kuhupoole oma inimkäsitlusega praegu teel oleme, demonstreerib see, mida peetakse empowermendiks ja mis ausalt on täitsa haige. See on unistus, et AI-agent teavitab sind: "Olen broneerinud hotelli teie 250-dollarise eelarve piires“ olles selleks jahvatanud läbi su teadlikult ja teadmatult salvestatud eelistuste ja kes-teab-mis-biomeetria ja omandanud osa su otsustusõigusest, tulemuseks sujuv ja probleemivaba misasi? Agentsusest, elus olemise tundest vabanemine (https://open.substack.com/pub/customerfutures/p/is-linkedin-a-massive-digital-id).
Hästi suures plaanis on sellesama teema nimi see, et kõik, mis tundub üksikisikute või ühiskondade vaba valik, ei ole seda mitte alati. Mitte-digitaalsete valikute säilitamine aga ei ole mitte lihtsalt alusõigus, vaid hädavajalik elurikkus. Ma eelistaksin maailma, kus ei oleks vahet inimese ega kogukonna turvalisuse ja heaolu seisukohalt, kas sul on internet või mitte. Ma ei ole tehnoloogia vastu - praegugi kasutan ilmselt vähemalt kümmet tükki samaaegselt. Aga mulle ei meeldi tehnoloogiad, mis tekitavad sõltuvust. Mulle ei meeldi tehnoloogiad, mis jätavad inimese enda külge klammerdunuks. Seni ei ole ma leidnud head põhjust tehnoloogiatele, mis annavad meile justkui supervõimed (nagu internet), ent muudavad meid abituks hetkel, kui väravavahid, kes kontrolli monopoliseerivad, need supervõimed ära võtavad: https://www.accessnow.org/internet-shutdowns-2024/
AI kasutegur sõltub inimvõimete avardumisest ET suuta seda hõlmata, mitte vastupidi (https://isrf.org/blog/the-fight-about-ai). Fundamentaalne oskus - mida meil praegu üldse ei ole - oleks lihtne oma andmetega suhestumine, nende mingisuguse olemuse mõistmine, nende kasutusse panek väljaspool algset tekkepaika, kus neil juba jube hea kasutus leitud. Data co-ops on üks selline võimalus (https://www.projectliberty.io/wp-content/uploads/2025/01/PL_Practical_Data_Governance_Solutions_Report_v4.pdf). Ma pole enam ammu kuulnud lauset, et "inimesed ei hakka kunagii oma andmeid haldama" - aga no ma pole ka enam kuulamas käinud võõraste andmete haldamisest tüdinud tehnikuid... Paraku, kuhupoole oma inimkäsitlusega praegu teel oleme, demonstreerib see, mida peetakse empowermendiks ja mis ausalt on täitsa haige. See on unistus, et AI-agent teavitab sind: "Olen broneerinud hotelli teie 250-dollarise eelarve piires“ olles selleks jahvatanud läbi su teadlikult ja teadmatult salvestatud eelistuste ja kes-teab-mis-biomeetria ja omandanud osa su otsustusõigusest, tulemuseks sujuv ja probleemivaba misasi? Agentsusest, elus olemise tundest vabanemine (https://open.substack.com/pub/customerfutures/p/is-linkedin-a-massive-digital-id).