Meie ühiskonda iseloomustab täna tehnoloogiline küllastumus ning veendumus (või piiratus näha alternatiive veendumusele, et) just tehnoloogiline areng on olulisim, millele inimese ja inimkonna õitsengu nimel keskenduda ja et just tehnoloogia on see, mis meid erinevatest hädadest välja aitab. Kui viissada aastat tagasi - valgustusajastul - otsustasime, et me ei delegeeri oma probleemide lahendamist enam jumalale, siis täna kaldume seda delegeerima masinatele, süvenemata, mis nende kapoti all toimub ja mis selle tagajärjel juhtub (nagu nt privaatsuse kadumine).

Suur osa tänastest masstehnoloogiatest on häälestatud sellele, et inimene ei peaks muutuma ning pigem süvendavad meie nõrkuste säilimist ja võimendamist. Tihti esitatakse seda "vabastame sind tüütutest kohustustest, et saaksid pühenduda millelegi olulisemale" kastmes. Ent reaalsuses osutub see vaade naiivseks, sest mugavuse suurendamine kipub inimest pigem nüristama. Kas toidu koju toomine toetab meie autonoomiat või abitust? Kas tehisintellekt loomeabina teeb meid loovamaks või pinnapealsemaks? Samasse nüristavasse patta lähevad olukorrad, milles inimene on sunnitud tegema midagi mingil kindlal moel spetsiifiliselt tehnoloogia pärast. Seda illustreerivad hästi tänased arutelud teemadel "kuidas kohaneda eluks tehisintellektiga?" ning olukorrad, kus näiteks klienditeenindus on asendatud juturobotiga ilma inimkontakti võimaluseta.

Tehnoloogiline areng on toonud palju head, ent sellega on kaasnenud ka soovimatud tagajärjed. Need jaotuvad ebaühtlaselt ning soovitud tulemuste nimel pigistatakse sageli silmad soovimatute tagajärgede ees kinni. Eraettevõtted omavad ajaloo kõige invasiivsemaid inimese individuaalse ja massilise jälgimise ja käitumise mõjutamise vahendeid ning kleebivad meid sõltuvusttekitavalt ekraanide külge, igaühe isiklikku mõttevanglasse, lahus inimlikust kontaktist teiste ja iseendaga. Platvormimajandus on paljud sundinud algoritmiliselt kontrollitud orjapõlve ning tehissisu küllastab meie tajuvälja, püüdes muuhulgas meid veenda, et tehiskaaslased on (AI-psühhoosist ja sellest tingitud enesetappudest hoolimata) parem valik, kui inimestevahelised suhted. Õiglasema tasakaalupunkti suunas liikumist raskendab otsustus- ja valikuvõimaluste ebaühtlane jaotumine ühiskonnas.

Millegipärast oleme mõned tuhanded aastad lubanud asjadel kujuneda nii, et pahatihti koondub väikese grupi isikute kätte õigus ja võimalus mängida ebainimlikult suurte asjadega nagu näiteks maailmate sõda. Ja pealekauba õiguse teha seda suhteliselt läbipaistmatult, sest on äraspidiselt loogiline, et kui inimesed jooksvalt teaksid, missuguste teemade üle ja raames sel suurel tasandil "läbirääkimised" käivad ja missuguste asjade üle kaupa tehakse, siis see põhjustaks massides põhjendatud ärevust ja rahutust. Kas niisuguse suhteliselt õndsa teadmatuse nimel tuleb selle normaalsusega leppida?

Et meie maailma ja elude tehnoloogiline komponent on kujunenud nii kaalukaks, on tehnoloogiate ja andmete üle kontrolli omaval olemil kontroll ka inimese üle. Tehnoloogiate rakendamine võimendab võimu ja koondab seda väikese grupi inimeste kätte. Tehnoloogiline võimendus ja sellest saadav kasu ei jaotu ühiskondades ühtlaselt vaid võimendavad ajaloolist ebavõrdsust nii ühiskondade sees kui nende vahel.

Kõige vähem võimestavad tehnoloogiad oma nähtavaid lõppkasutajaid, ehkki see esmapilgul ei pruugi nii tunduda. Kristlik tehnoloogiakäsitleja Andy Crouch hoiatab, et tehnoloogia seisneb alati kompromissides ning tänane maailm pakub meile üha enam “supervõimeid” kinkivaid lahendusi informeerimata, millest nende võimete omandamiseks loobuma peame. Näiteks guugeldamine toob ju kogu maailma informatsiooni otsija sõrmeotstesse - aga peamiselt sellises järjekorras ja paigutuses, mis teenuse pakkujale kõige tulusam. Amazoni (ja iga teine) veebipood on seadistatud toetama seda rada, mida pidi me oma (võib-olla) impulsiivse ostusooviga võimalikult kindlalt maksmiseni jõuaksime - mitte neid igasuguseid teisi variante, kus nt füüsilises kaupluses meeldivat nokamütsi käes veeretate ja proovite, et see lõpuks siiski riiulile tagasi panna. Värvikas näide on tänaseks “uue internetina” loodetavasti ebaõnnestunud metaversumi kontseptsioon, mille tehnoloogiad välistanuks individuaalse autonoomia: sa võid küll valida ükskõik missuguse välimuse, aga ilma ettevõtte loata ei saa seal isegi oma virtuaalset tagumikku sügada.

Toimivas ärimudelis polekski midagi taunimisväärset, kui kogu “valdkonna” “parimaks praktikaks” poleks Shoshana Zuboffi sules elavalt kirjeldatud jälgimiskapitalism, mis käsitleb inimest (ja eelkõige inimese tähelepanu) majanduslikult rakendatava ressursi ja “toormena”. See on üsna samasugune inimese suhetes nii eraettevõtetega kui ka riigiga, mis samasuguse digitaliseeruva masinavärgina kipub inimest käsitlema mugavusjanuse tarbija ja dehumaniseeritud andmepunkti, mitte e-kodanikuna. Digisfäär ei teeni inimese põhivajadusi ning -õigusi. Mida enam toetame tehnoloogilist maailmakäsitlust, seda rohkem tunduvad probleemiks olevat inimesed ja lahenduseks tehnoloogiad, on irooniliselt öelnud ameerika meediateoreetik Douglas Rushkoff. Seda meelsust toetab aktiivselt tehisintellekti kuvandiloome, mille oluline keskne sõnum on "inimene pole piisavalt tark/osav/tõhus/kiire". Mõned ütlevad ka, et oleme kursil kus inimesed elavad masinate maailmas, mitte vastupidi. See ei pea tähendama robotite või tehisintellekti ülemvõimu otseses mõttes, vaid hääletut käitumuslikku alistumist tehnoloogiate disainivalikutele.

Mis on inimese jaoks normaalne? Me teame selle kohta juba päris palju. Paari aastakümnega on kogunenud veenev teave selle kohta, et tõeliste kogemuste asendamisel vahendatutega (st peamiselt digitaalsetega) on inimese elukvaliteedile tihti ebameeldivad tagajärjed. Osalt on nende põhjuseks toimunud muutuse kiirus. Ent sageli on põhjus hoopis sügavam sobimatus meie jaoks evolutsiooniliselt normaalse (oleme lihakehaga sotsiaalsed ahvikesed) ning selle vahel, mida pakub tehnoloogiline vahendatus. Meie heaolu eeldab elu ja kogemusi füüsilises maailmas, mille virtuaalse simulatsiooniga asendamine võib küll olla intensiivselt mõnus, ent ei tee meid pikas plaanis õnnelikuks. Jah, maailm muutub ning liigina teeb inimese osaliselt eriliseks suur kohanemisvõime - aga see ei tähenda, et iga keerukust suurendav idee meile üksikisikute ja kogukondadena tingimata hea oleks.

Digisfäär ning selle haldamine on keerukad nii tehnilises kui organisatsioonilises mõttes. Need on kujundatud tehnilisi, masinlikke, abstraktseid eesmärke ja protsesse silmas pidades. Suurte globaalsete tehnoloogiliste rakenduste ehitamise initsiatiiv on täna eelkõige institutsioonide käes. Neil on selleks vahendid ent olulisemana ka tunnetuslik pädevus, st arusaamine mida ja mis eesmärgil ehitada ja tööle panna. Seepärast on digiühiskonna infrastruktuuride tuumaks reeglina ärihuvi, mis tihti dikteerib rohkem kui mõistlik. Ka siis, kui nende loojaks on riik. Inimese jaoks jäävad digisfääri tänased põhimõisted ja tunnetuslikud kategooriad - meid kõige lähemalt puudutava näite, isikuandmete osas näiteks andmetöötlus, andmekogu, andmesubjekt - abstraktseks, kuna need on sisustatud institutsionaalsest vaatenurgast lähtuvalt.

Et interneti algusaegadel jäeti sellele personaalne identiteedikiht lisamata (mis jah, mõnes mõttes on olnud lõbus asi) ning et meil praegu puuduvad võimekused oma digitaalse maailma haldamiseks, karjatavad meie digitaalseid minasid üha rangemad" elektrikarjused". Selle eesmärgiks on turvalisus ja mugavus sellisel määral, et see ei ole enam eetiline (nt käitumist suunavad disainimustrid). Sellist läbikukkumist näeme ka paljudes teistes isiklikku vastutust eeldavates valdkondades (nt tervishoid, mobiilsus, meediatarbimine), mis mugavuse ohvrialtarile tuuakse.

Digisfääris toimuvat illustreerib meile tänaseks juba tuttavam keskkonnakriisi-analoogia, kus samamoodi püütakse ülemäära innukalt ning riske kaalumata juba juurutatud tehnoloogiate taltsutamiseks ja haldamiseks rakendada üha järgmiseid ja järgmiseid tehnoloogiaid. Asjade kontrolli alla saamiseks tundub tervemõistuslikum - nagu füüsilise keskkonna sfääris, nii ka digitaalses - kaaluda, mis on probleemide algpõhjused ja missuguseid samme oleks mõistlik ja võimalik tagasi võtta.

Digilahendused, nende kasutajaliidesed jne ei ole demokraatlik valik, vaid lähtuvad esmajärjekorras ärieesmärgist. See võib olla leebem (nt avalikus sektoris on vaja, et teenus oleks majanduslikult mõistlik) või julmem (nt platvormitöötajate töötasu madalal hoidmine turu hõivamise eesmärgil). Ka riiklikul tasandil tehtud otsused jõuliselt tehnoloogiaid (nt tehisintellekt, jälgimistehnoloogiad) rakendada sünnivad sageli avaliku aruteluta. Demokraatia hõlmab vastutuse kandmist üksikisiku tasandil, aga tänane trend on mugavus ning kontroll.

Et tehnoloogiad, mida sageli kasutame, toetaksid meie inimlikku loomust, peaksid need oma toimimispõhimõttelt sarnanema rohkem jalgrattale kui lennukile või raketile, eeldama oluliselt aktiivsemat osalust ja pingutust ja oskusi tulla toime ka tehnoloogilise võimenduseta maailmas. See annaks ühtlasi mingisugusegi turvatunde toimetulekuks võimalikus stsenaariumis, milles kogu tänane lõbusalt arutu totaalse digiühiskonna infrastruktuur mingil põhjusel ei toimi. Vajame kindlustunnet, et tehnoloogiline tugi ei röövi meilt oskuseid ilma selleta toimetulekuks.

Tehnoloogiliste võimaluste lummas jäävad tähelepanuta selle fundamentaalsed olemuslikud riskid, mida ei neutraliseeri järgmiste kõrgtehnoloogiliste meetmetega, vaid mis vajavad sootuks lihtsamaid lahendusi. Digiühiskond on meie planeedi asukoha tõttu (magnettormid!) oma olemuselt efemeerne. Selle käitamiseks vajaliku üha suureneva energeetilise ressurssi tagamine võib pikas perspektiivis võimatuks osutuda. Me vajame kindlustunnet asjade toimimise osas ka siis, kui digivärki ei ole või kui see ei tööta (lühemat ja ka pikemat aega). Selleks on vaja hoida alal madaltehnoloogilisi, lokaalseid tagavaralahendusi.

Tänases hetkes, kus me maailma keerukusest nii lihtsalt paugust ei välju, on vaja tuua see inimesteni, nende enda vastutusele. Siis saab aegamisi võtta kursi järgmiste keerukusekihtide lisamisest loobumisele. Meil on vaja inimene pildile suurelt tagasi saada. Meil on vaja ühiskond inimestele tagastada kogu selle tunnetuse, arusaamise, vabaduse ja vastutusega, mis on inimese ja kogukondade jaoks normaalne. Seda ei saa teha inimese eest, seda peab igaüks ise soovima.

Selleks, et autot juhtida või püssi lasta, on vaja mingi koolitus läbida. Mõnel maal, räägitakse, on koolitus kohustuslik ka enne seda, kui abiellud ja järglasi saad. Kuna meie ühiskonna toimimises on tehnoloogiatel nii oluline roll, on vaja läbi mõelda, missuguseid sellekohaseid pädevusi (competencies) me vajame. Esmajärjekorras pole need sedavõrd intellektuaalsed pädevused kui tunnetuslikud. Meil on tarvis kujundada ja mõtestada tunnetuslikke kategooriaid, mis seostuvad tehnoloogilise maailma adekvaatse tajuga, et saaksime seal adekvaatsete tegelastena toimetada ja teiste isikutega õiglastel alustel autonoomsete isikutena suhelda. Alustuseks tähendab adekvaatsus võimekust küsida küsimusi nagu näiteks et miks me sotsiaalmeedias just neid asju näeme mida näeme.

Õnneks on üha enam juttu digikeskkondades inimeste turvalisusest. Kuna need on nii ohtlikuks muutunud, siis peame inimest seal tõesti kaitsma. Aga see ei saa toimuda inimest passiivseks kaitsealuseks jättes. Ta peab mõistma, mis toimub, mille nimel mäng käib. Kaitse ei saa olla nähtamatu, see peab olema nähtav, teadvustatud ja mõistetav. On vaja, et tehnoloogilised masinavärgid ehitataks inimese arusaamisvõimekusega arvestavalt ning selle arenemist toetavalt. Et sellest saaks sündida end taasloov arenguring, mis toetab esmajärjekorras inimese vajadusi, sh vajadusi olla ümbritsetud tervest keskkonnast füüsilises ja sotsiaalses mõttes ning selles ise oma elu eest vastutada. Autonoomia (sh valik elada minimaalse tehnoloogilise komponendiga) ja agentsus (võime ja võimalus oma otsustega enda ja kogukonna elu mõjutada) peavad olema võimalikud ja toetatud, sest esiteks on see inimväärikas ja õiguseid austav ning teiseks on see kogu ühiskonna toimetulekugarantii olukorras kus tehnoloogia ei pruugi toimida.

Eesti põhiseadus sätestab, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Andmepõhises ühiskonnas peab see rahvas saama aru ja omama ka kontrolli selle üle, kuidas nende kohta käivaid andmeid kasutatakse ühiskonna juhtimiseks. Praegu inimene ei tunne oma andmeid, ja teda kasutatakse selle ebavõrdsuse pinnalt tema andmeid hõlmavates andmesuhetes ära. Andmepõhiste suhete võrdsetele alustele toomiseks vajame tehnilist, intellektuaalset ja tunnetuslikku võimekust, et inimene saab aru, missugune andmetöötlus toimub ja et kas see sobib talle või ei sobi. Sel juhul on tal vajadusel võimalik sekkuda ja andmete töötlemine katkestada. Nimetame seda inimese digiminaks - põhimõtete, pädevuste, teenuste ja tehnoloogiate kooslus, mille toel inimene oma tahet avaldab ja kommunikeerib ja jõustab digitaalses sfääris. Selle tundmaõppimise ja valdamise väärtustamine on sama oluline nagu renessansi-ajastul juurdunud idee iga inimese olemuslikust väärtusest.

Üksikisiku selline soovitud suurem teadlikkus ja tarkus ei tule jumaliku kvantpuudutusena, vaid selleks on vaja individuaalsete tööriistade ja nende kasutamist toetavate institutsioonide kujundamist. Praegused vahendid - inimese andmeõiguseid sätestavad regulatsioonid nagu GDPR ja seda praktikas rakendada püüdvad institutsioonid on maksimaalselt nagu terava servaga kivi, millega kogu digitaalse keskkonna jama kuidagi söödavaks nüsida. Eestis on kodanikul juba mõnda aega võimalik osaliselt näha, kuidas riik tema kohta käivaid andmeid kasutab (andmejälgija) ning mõnel juhul ka ise oma andmeid uuskasutusse suunata (andmenõusolekuteenus). Eesti Justiits- ja Digiministeeriumi tellimusel 2026. a kevadel valminud inimese digimina kontseptsioon (avaldatakse tõenäoliselt lehel kratid.ee) annab nende lahenduste pikaajalise arengukava. See hõlmab inimese kohta käivate andmete kasutamist käsitleva ühiskondliku kokkuleppe värskendamist eesmärgiga kujundada uus demokraatlik institutsioon, milles inimese isiklik vastutus oma andmete kvaliteedi ja kasutamise eest on andmepõhise ühiskonna kujundamisel sama oluline, kui valimas käimine. Nende komponentide järjepideval rakendamisel kujuneb inimesel teadlikkus sellest, et andmepõhine ühiskond toetub otseselt just ka tema andmetele. Teadlikkusest sünnib motivatsioon seista selle eest, et andmete kasutamine nii avalikus kui erasektoris lähtuks inimese isiklikest eelistustest ning teeniks tema vajadusi ja demokraatlikke alusväärtusi. Nõnda teostab inimene oma digiminaga andmepõhises ühiskonnas kodanikuvastutust.

Kui meid huvitavad individuaalne vabadus, autonoomia, agentsus ning kogukondade jätkusuutlikkus, on vaja tõstatada ühiskonnas ja ühiskondades diskussioon meie digitaalse tunnetuse, digitaalse kognitsiooni, digitaalse intelligentsuse tähenduse, sisu ja kogemise teemadel. Selle diskussiooni eesmärk on digiühiskonna kokkuleppe - väärtuste kogum, millele inimesed ja organisatsioonid ühiselt alla kirjutavad. Võime seda vaadata kollektiivlepinguna, millega ja millesse ühinenud inimesed moodustavad omamoodi "inimeste ametiühingu". See toetab võimu tasakaalustamist võrreldes tänase olukorraga, kus üksikisik on andmepõhistes suhetes alati nõrgem osapool. Mida see kokkulepe tähendab? Mõneski mõttes oleks see justkui digisfääri “liikluseeskiri” ja sellel põhinevad “liiklusmärkide” süsteem ning head tavad. Näiteks et kui toimub isikuandmete töötlemine, siis see on mõlema poole jaoks samaväärselt läbipaistev ja arusaadav sellisel kujul, et inimene saab aru, millele ta alla kirjutab ning oskab vastu võtta infot selle kohta, kuidas kokkulepet realiseeritud on (st kuidas missuguseid andmeid töödeldud on). Näiteks et kui tekib huvide konflikt, siis on (ees)õigus nõrgemal osapoolel ehk üksikisikul. Vajadusel saab lepe olla personaliseeritud, vastata isiklikele võimetele - näiteks tänaste 90-aastaste jaoks peab lepe ja seda jõustav tehnoloogia olema tunduvalt lihtsam kui 20-aastaste jaoks.

Inimese andmete kasutamise kokkuleppest kinnipidamise jälgimiseks ja kontrollimiseks vajalike tehnoloogiliste komponentide kiht on juba täna suuresti olemas, ehkki erinevates riikides võib see tähendada erinevaid lahendusi. Eestis toetub see e-riigi olemasolevale infrastruktuurile, sealhulgas inimese jaoks oma andmete riikliku kasutamise läbipaistvust ja kontrolli võimaldavatele andmejälgijale ja andmenõusolekuteenusele ning nende edasiarendustele. Sellega on vaja integreerida läbipaistvus ja kontroll erasektori kasutatavate andmete üle. Teadvustamaks ja reguleerimaks, kuidas toimiv andmekasutus igaühele passib selliste suurte kategooriate lõikes nagu privaatsus, läbipaistvus, turvalisus, vabadus, õiglus, avalik huvi jne, on mõistlik juurutada regulaarne oma andmete ja nende kasutamise ülevaatus ehk andmeaudit. See ei pruugi olla nii väga erinev tänasest tuludeklaratsioonist või mõne platvormiteenuse juures privaatsusseadete kohandamisest.